Elu Nyanzas

Rael Leedjärv oli Rootsi Luterliku Evangeeliumiühenduse Soomes (SLEF) ja EELK misjonärina töötanud Lääne-Keenias Nyanza provintsis alates 2004. a sügisest, põhiülesanneteks aidsi-orbude õppetoetuste laekumise jälgimine janoorte külaharidusprogrammi koordineerimine.

 

SLEFi misjonärid on töötanud luo rahva hulgas juba 1960-ndatest aastatest alates. Luod asustavad suurema osa Nyanza provintsist Lääne-Keenias - Victoria järve äärse madaliku ja mägismaa. Luo on oma ca 3-miljonilise rahvaarvuga suuruselt kolmas rahvusgrupp Keenias. Kui räägin inimestele, et Eestis on meid poole vähem ja oleme iseseisev riik, siis näen nende silmis kahevahelolekut, kas mu juttu uskuda või mitte, sest siin moodustavad luod vaatamata oma hulgale vaid umbes ühe kümnendiku kogu Keenia rahvastikust, mis on ca 32 miljonit. Nyanza provintsis elavad veel kisii ja luja rahvused ning paar väiksemat etnilist gruppi, mis on kaotamas oma keelt ja identiteeti.

 

Mitmekesisus

Keenia asub ekvaatoril ja kuulub seega ekvatoriaalsesse kliimavöötmesse. Pea võimatu on ilmastikku üheselt kirjeldada, sest sõltuvalt erinevatest kõrgustest merepinnast ja sademete hulgast varieerub õhutemperatuur maa eri paigus vihma- ja kuivaperioodil +10C kuni +40C. Sama lugu on loodusega - Keenias on võimalik näha kõike, alates poolkõrbest ja lõpetades vihmametsaga: savannid ja põõsasmetsad, vähenõudlikud akaatsianiidud ja lopsakad kookospalmisalud, kuivusest pruuniks põlenud karjamaad ja viljaka mullaga tee- ning kohviistandused.Isegi Nyanza provintsi piires on väga erinevaid maastikke, alates järvemadaliku vesistest riisipõldudest ja mägismaal säilinud tükikesest vihmametsast kuni kuivade rohtlateni järve kagukaldal, mis on suure osa aastast pruuniks kõrbenud. Meie Atemo misjonijaam asub “rohelisel” mägismaal, umbes 1500 m kõrgusel merepinnast. Tänu kõrgusele on temperatuur üsna meeldiv, ööpäeva keskmine jääb + 20 ja +30 C vahele. Vihma sajab umbes üheksa kuud aastas, enamasti pealelõunati või öösiti, ühesõnaga ideaalne ilm: päeval päike, öösel vihm.Maa on siin iseloomuliku punase savipinnasega, mis ei ole küll kõige viljakam, kuid siiski korralikku saaki andev. Rahvas on põlluharijad. Peamiselt kasvatatakse maisi, mis on ka inimeste põhitoidus, lisaks ka maguskartulit (=bataat), ube ja maapähkleid ning banaane ja erinevaid köögivilju. Aastas saab kaks saaki: jaanuaris ja juulis-augustis. Siinkandis ei tohiks otsest näljahäda kunagi tekkida, sest kliima on põlluharimiseks väga soodus. Siiski juhtub sageli, et saak jääb oodatust väiksemaks ning paljudel on raskusi, et järgmise saagini ots-otsaga kokku tulla. Põhjused peituvad osalt selles, et põllumaad on imeväikesed ja maa on ära kurnatud, sest põllule ei anta puhkust - see oleks liigne luksus.

Suured pered

Luo pered on suured. Suurpere (extended family) tähendab, et kõigi vendade pered moodustavad ühe suure pere, kes elab koos ühel õuel, igal vennal oma savimaja. Enamikus peredes on kolm-neli venda. Kui kokku lugeda kõigi nende lapsed ja naised, kujuneb pere suuruseks 30-40 inimest, kui mitte rohkem. Luod on traditsiooniliselt olnud polügaamid ehk mitmenaisepidajad ja see traditsioon elab vaatamata kristluse levikule ka tänapäeval. Suurpere võib olla seetõttu veel tunduvalt suurem.Suur pere on siinsetes oludes inimeste ainsaks sotsiaalseks tagatiseks. Kui keegi jääb raskelt haigeks, kannavad vendade pered ühiselt tema eest hoolt ja maksavad ka haiglaarve ühiselt. Ka kui üks vend juhtub surema, siis on teiste vendade kohus hoolt kanda lese ja laste eest. Siit tuleneb ka, et Keenias on väga palju orbusid, aga vaid üksikud neist elavad lastekodudes, suurem osa elab onu või vanavanemate kodus, harvemini tädi peres.Kui võrrelda luo rahvust nende hõimurahvaste maasaide ja samburudega, siis luod on kõige rohkem “läänestunud” ja paljud noored ei tunne enam oma rahva traditsioone, kuigi varjatult elab osa tavasid edasi ja mõjutab väga tugevalt luode ellusuhtumist. Kui maasaid ja samburud on endiselt rändkarjakasvatajad ja kannavad ka igapäevaselt oma traditsioonilist riietust, siis luodest on saanud põlluharijad ja nende rahvarõivast ei ole võimalik enam näha - täiesti tavaline on läänelik riietus, selle vahega, et naisterahvad peavad seelikut kandma, sest “naised, kes kannavad pükse, ei austa mehi, et panevad selga meeste riided”. See kehtib küll vaid maapiirkondades, linnades on rahvas veelgi enam läänestunud ja sellistele “pisiasjadele” ei pöörata enam tähelepanu.

Orvud

Orvud Aafrikas on teema, millest kodusõdade kõrval kuuleb Euroopa meedias kõige rohkem. Peapõhjuseks on aids ja selle tohutu levik siin. Puutun iga päev kokku inimestega, keda aidsi laastamistöö on lähedalt puudutanud.Enamik surmajuhtumeid külas, millest nädala jooksul kuuled, on stsenaariumiga: suri umbes 20-30ndates naine, kes pärast mehe surma oli pöördunud tagasi isakoju, sest oli haige ega suutnud ise oma majapidamisega enam toime tulla. Mõnel juhul on ka laps surnud või suuremad lapsed jäänud onude kasvatada. Keegi ei nimeta haigust nimega aids - see on tabuteema,öeldakse: tal oli malaaria, kuid samas teavad kõik, et selliste sümptomitega ei saa see olla muud kui aids. Keenia suureks probleemiks on, et noorte, tööjõuliste põlvkond sureb aidsi ja järele jäävad vanad ning väikesed, kes ise vajavad abi, et eluga toime tulla.Lapsed, kellel on onu või elujõus vanavanemad, on suhteliselt õnnelikus olukorras. On aga ka neid, kes on täiesti omapead jäänud ning peavad ise kogu majapidamise ja põlluharimise eest hoolt kandma, et leiba lauale saada. On imetlusväärne, et paljud nendest noortest saavad sellega tõepoolest hakkama ja suudavad lisaks sellele ka koolis heade tulemustega õppida. Leskede olukord tundub vahel lootusetumgi, nad on elule alla andnud ega suuda enam loota, et olukord kunagi paraneb. See on neilt röövinud igasuguse algatusvõime, nad elavad üksnes almustele lootes.Noored julgevad veel unistada ja vaatamata raskele, meie arusaamist mööda vahel täiesti lootusetule olukorrale teevad kõik selleks, et enda ja õdede-vendade elule jalad alla saada. Noored Keenias väärtustavad haridust ja näevad tõsist vaeva selle nimel, et leida võimalus vähemalt keskharidus omandada, isegi kui see vahel tähendab poole oma söögimaisi mahamüümist, et õppemaksu maksta.

Kristlaste ülesanne

Püüame oma misjoniga jõudumööda selliseid tublisid noori aidata. Osa sellest moodustab majanduslik abi õppemaksude tasumisel, kuid vahest olulisemgi on õpetada ja innustada noori elama kristliku moraali järgi. Mida rohkem kokku puutuda selle viletsusega, mida põhjustab aids, seda selgemaks saab, et ainus relv selle haiguse leviku tõkestamiseks on elada moraalselt.Vanad kristliku moraali põhitõed muutuvad siin hädavajalikuks, et ellu jääda: teadmine, et seks kuulub üksnes abielu juurde ja abikaasad peavad olema teineteisele truud. See koolitus on väljakutse, millega peaksime misjonina veelgi rohkem tegelema. Eriti keerukas on see väljakutse tänapäeval, mil ka paljud kristlased on kristliku moraali ajaloo prügikasti heitnud. Keenialased näevad arvukate filmide ja seriaalide kaudu teleris läänemaailma moraalitut elu - siinse külarahva igaõhtuseks meelelahutuseks onnäiteksseriaal ”Vaprad ja ilusad”. Kohalikud arvavad, et Lääs on kristlik ja et kristlased elavadki nii nagu filmides näha. Kehtib siin ju arusaam, et kõik, mis tuleb läänest, on hea, mis tasub matkimist.Oleme Eestiski alles mõne aja eest selle etapi läbinud, siiski vahest mitte nii valuliselt kui siin. Usun, et küsimused, kuidas kristlik moraal - eelkõige seksuaalmoraal - taas au sisse tõsta ja seda teha positiivsel viisil, peaksid olema aktuaalsed nii Keenia kui tegelikult ka Eesti ühiskonnas. Nii misjonäride kui misjonisõpradena, kristlastena üldiselt on meie ülesandeks paluda selleks Jumalajuhtimist. Alustuseks tasub üle vaadata omaenda eluviis - kas suudame olla eeskujuks.

Rael Leedjärv Kristlikust nädalalehest “Kotimaa” 13.01.2006:

Nyanza maakond on üks aidsist tõsisemalt haaratud piirkondi terves Keenias. Paljud põllud seisavad söötis, sest maaharijad on haigeina tõvevoodis või surnud. Inimesed ei suuda enam sugulaste arvukate orbude eest tavapäraselt hoolitseda.Tasuta kooli jaoks tuleb lapsele koolikott, raamatud, kirjutusvahendid, puhas koolivorm ja kingad ise hankida. Kuna koolis toitlustamine puudub, hakkab näljase lapse tähelepanu varsti hajuma. Kurbus ja mure nõrgendavad keskendumist veelgi. Kasvab tõenäosus saada tõrjutud, ärakasutatud või sattuda kuritegelikule teele, suur oht on lapsel endal hiv-viirusega nakatuda. Tüdrukute saatuseks on sageli väga noorelt abiellumine eakamate meestega, kelle teiste naistena on nad ilma õigustest ja tunnustusest.Orvud võivad jääda peavarju ja koduse maalapita, kui sugulased haaravad pärast vanemate surma maise vara endale. Lapsed ei oska end kaitsta, sest ei tea, mida täpselt on neil õigus pärida. Surmast kõnelemine on tabu. Haiged vanemad lükkavad rasket teemat edasi, kuni ühel päeval on hilja. Selliste juhtumite ennetamiseks on organiseeritud orbude nõustamist.Aidsi-orbusid kaitsev seadus Keenias puudub, ehkki valitsus on ellu kutsunud rahvusliku aidsiprogrammi. Paari viimase aasta jooksul on hiv-positiivsete keenialaste hulk siiski langenud 2,2 miljonilt 1,4 miljonile. Vähenenud on ka uute nakatunute arv. Inimesed julgevad probleemi olemasolu vabamalt tunnistada. Kuna see puudutab juba peaaegu igaühte, on hirm näpuganäitamise ees vähenenud. Hiv-ist vaikitakse veel ainult kõrvalistes maanurkades.

Lühendatult tõlkinud Piret Riim

Maitse Misjonit TV7's

Maitse Misjonit Raadios

Misjonikalender 2018

Kontakt

Eesti Evangeelne Allianss
Misjonitoimkond

Narva mnt. 51
10152 Tallinn
E-mail
info (ätt) misjon.ee

allianss.ee

Back to Top