Tere tulemast!
Eesti Evangeelse Alliansi Misjonitoimkond ühendab evangeelsete kirikute välismisjoni toimkondi ja aitab kasvatada misjonivastutust eesti kristlaste hulgas. Selleks anname välja ühist misjonikalendrit, korraldame erinevaid üritusi ning viime läbi oimumeenilisi projekte soome-ugri rahvaste hulgas.
Leiad siit lehelt erinevate Eestiga seotud misjonäride ja misjoniprojektide uudiskirju, teateid ürituste kohta ning palju muud põnevat välismisjoniga seonduvat.
Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonnas on esindatud EMK misjonitoimkond, EELK misjonikeskus, EEKBKL misjoninõukogu, EKNK välismisjon ning EEVL.
Misjonikirjad
Misjonäri lisa lehed
Elu Nyanzas
Rael Leedjärv oli Rootsi Luterliku Evangeeliumiühenduse Soomes (SLEF) ja EELK misjonärina töötanud Lääne-Keenias Nyanza provintsis alates 2004. a sügisest, põhiülesanneteks aidsi-orbude õppetoetuste laekumise jälgimine janoorte külaharidusprogrammi koordineerimine.
SLEFi misjonärid on töötanud luo rahva hulgas juba 1960-ndatest aastatest alates. Luod asustavad suurema osa Nyanza provintsist Lääne-Keenias - Victoria järve äärse madaliku ja mägismaa. Luo on oma ca 3-miljonilise rahvaarvuga suuruselt kolmas rahvusgrupp Keenias. Kui räägin inimestele, et Eestis on meid poole vähem ja oleme iseseisev riik, siis näen nende silmis kahevahelolekut, kas mu juttu uskuda või mitte, sest siin moodustavad luod vaatamata oma hulgale vaid umbes ühe kümnendiku kogu Keenia rahvastikust, mis on ca 32 miljonit. Nyanza provintsis elavad veel kisii ja luja rahvused ning paar väiksemat etnilist gruppi, mis on kaotamas oma keelt ja identiteeti.
Mitmekesisus
Keenia asub ekvaatoril ja kuulub seega ekvatoriaalsesse kliimavöötmesse. Pea võimatu on ilmastikku üheselt kirjeldada, sest sõltuvalt erinevatest kõrgustest merepinnast ja sademete hulgast varieerub õhutemperatuur maa eri paigus vihma- ja kuivaperioodil +10C kuni +40C. Sama lugu on loodusega - Keenias on võimalik näha kõike, alates poolkõrbest ja lõpetades vihmametsaga: savannid ja põõsasmetsad, vähenõudlikud akaatsianiidud ja lopsakad kookospalmisalud, kuivusest pruuniks põlenud karjamaad ja viljaka mullaga tee- ning kohviistandused.Isegi Nyanza provintsi piires on väga erinevaid maastikke, alates järvemadaliku vesistest riisipõldudest ja mägismaal säilinud tükikesest vihmametsast kuni kuivade rohtlateni järve kagukaldal, mis on suure osa aastast pruuniks kõrbenud. Meie Atemo misjonijaam asub “rohelisel” mägismaal, umbes 1500 m kõrgusel merepinnast. Tänu kõrgusele on temperatuur üsna meeldiv, ööpäeva keskmine jääb + 20 ja +30 C vahele. Vihma sajab umbes üheksa kuud aastas, enamasti pealelõunati või öösiti, ühesõnaga ideaalne ilm: päeval päike, öösel vihm.Maa on siin iseloomuliku punase savipinnasega, mis ei ole küll kõige viljakam, kuid siiski korralikku saaki andev. Rahvas on põlluharijad. Peamiselt kasvatatakse maisi, mis on ka inimeste põhitoidus, lisaks ka maguskartulit (=bataat), ube ja maapähkleid ning banaane ja erinevaid köögivilju. Aastas saab kaks saaki: jaanuaris ja juulis-augustis. Siinkandis ei tohiks otsest näljahäda kunagi tekkida, sest kliima on põlluharimiseks väga soodus. Siiski juhtub sageli, et saak jääb oodatust väiksemaks ning paljudel on raskusi, et järgmise saagini ots-otsaga kokku tulla. Põhjused peituvad osalt selles, et põllumaad on imeväikesed ja maa on ära kurnatud, sest põllule ei anta puhkust - see oleks liigne luksus.
Suured pered
Luo pered on suured. Suurpere (extended family) tähendab, et kõigi vendade pered moodustavad ühe suure pere, kes elab koos ühel õuel, igal vennal oma savimaja. Enamikus peredes on kolm-neli venda. Kui kokku lugeda kõigi nende lapsed ja naised, kujuneb pere suuruseks 30-40 inimest, kui mitte rohkem. Luod on traditsiooniliselt olnud polügaamid ehk mitmenaisepidajad ja see traditsioon elab vaatamata kristluse levikule ka tänapäeval. Suurpere võib olla seetõttu veel tunduvalt suurem.Suur pere on siinsetes oludes inimeste ainsaks sotsiaalseks tagatiseks. Kui keegi jääb raskelt haigeks, kannavad vendade pered ühiselt tema eest hoolt ja maksavad ka haiglaarve ühiselt. Ka kui üks vend juhtub surema, siis on teiste vendade kohus hoolt kanda lese ja laste eest. Siit tuleneb ka, et Keenias on väga palju orbusid, aga vaid üksikud neist elavad lastekodudes, suurem osa elab onu või vanavanemate kodus, harvemini tädi peres.Kui võrrelda luo rahvust nende hõimurahvaste maasaide ja samburudega, siis luod on kõige rohkem “läänestunud” ja paljud noored ei tunne enam oma rahva traditsioone, kuigi varjatult elab osa tavasid edasi ja mõjutab väga tugevalt luode ellusuhtumist. Kui maasaid ja samburud on endiselt rändkarjakasvatajad ja kannavad ka igapäevaselt oma traditsioonilist riietust, siis luodest on saanud põlluharijad ja nende rahvarõivast ei ole võimalik enam näha - täiesti tavaline on läänelik riietus, selle vahega, et naisterahvad peavad seelikut kandma, sest “naised, kes kannavad pükse, ei austa mehi, et panevad selga meeste riided”. See kehtib küll vaid maapiirkondades, linnades on rahvas veelgi enam läänestunud ja sellistele “pisiasjadele” ei pöörata enam tähelepanu.
Orvud
Orvud Aafrikas on teema, millest kodusõdade kõrval kuuleb Euroopa meedias kõige rohkem. Peapõhjuseks on aids ja selle tohutu levik siin. Puutun iga päev kokku inimestega, keda aidsi laastamistöö on lähedalt puudutanud.Enamik surmajuhtumeid külas, millest nädala jooksul kuuled, on stsenaariumiga: suri umbes 20-30ndates naine, kes pärast mehe surma oli pöördunud tagasi isakoju, sest oli haige ega suutnud ise oma majapidamisega enam toime tulla. Mõnel juhul on ka laps surnud või suuremad lapsed jäänud onude kasvatada. Keegi ei nimeta haigust nimega aids - see on tabuteema,öeldakse: tal oli malaaria, kuid samas teavad kõik, et selliste sümptomitega ei saa see olla muud kui aids. Keenia suureks probleemiks on, et noorte, tööjõuliste põlvkond sureb aidsi ja järele jäävad vanad ning väikesed, kes ise vajavad abi, et eluga toime tulla.Lapsed, kellel on onu või elujõus vanavanemad, on suhteliselt õnnelikus olukorras. On aga ka neid, kes on täiesti omapead jäänud ning peavad ise kogu majapidamise ja põlluharimise eest hoolt kandma, et leiba lauale saada. On imetlusväärne, et paljud nendest noortest saavad sellega tõepoolest hakkama ja suudavad lisaks sellele ka koolis heade tulemustega õppida. Leskede olukord tundub vahel lootusetumgi, nad on elule alla andnud ega suuda enam loota, et olukord kunagi paraneb. See on neilt röövinud igasuguse algatusvõime, nad elavad üksnes almustele lootes.Noored julgevad veel unistada ja vaatamata raskele, meie arusaamist mööda vahel täiesti lootusetule olukorrale teevad kõik selleks, et enda ja õdede-vendade elule jalad alla saada. Noored Keenias väärtustavad haridust ja näevad tõsist vaeva selle nimel, et leida võimalus vähemalt keskharidus omandada, isegi kui see vahel tähendab poole oma söögimaisi mahamüümist, et õppemaksu maksta.
Kristlaste ülesanne
Püüame oma misjoniga jõudumööda selliseid tublisid noori aidata. Osa sellest moodustab majanduslik abi õppemaksude tasumisel, kuid vahest olulisemgi on õpetada ja innustada noori elama kristliku moraali järgi. Mida rohkem kokku puutuda selle viletsusega, mida põhjustab aids, seda selgemaks saab, et ainus relv selle haiguse leviku tõkestamiseks on elada moraalselt.Vanad kristliku moraali põhitõed muutuvad siin hädavajalikuks, et ellu jääda: teadmine, et seks kuulub üksnes abielu juurde ja abikaasad peavad olema teineteisele truud. See koolitus on väljakutse, millega peaksime misjonina veelgi rohkem tegelema. Eriti keerukas on see väljakutse tänapäeval, mil ka paljud kristlased on kristliku moraali ajaloo prügikasti heitnud. Keenialased näevad arvukate filmide ja seriaalide kaudu teleris läänemaailma moraalitut elu - siinse külarahva igaõhtuseks meelelahutuseks onnäiteksseriaal ”Vaprad ja ilusad”. Kohalikud arvavad, et Lääs on kristlik ja et kristlased elavadki nii nagu filmides näha. Kehtib siin ju arusaam, et kõik, mis tuleb läänest, on hea, mis tasub matkimist.Oleme Eestiski alles mõne aja eest selle etapi läbinud, siiski vahest mitte nii valuliselt kui siin. Usun, et küsimused, kuidas kristlik moraal - eelkõige seksuaalmoraal - taas au sisse tõsta ja seda teha positiivsel viisil, peaksid olema aktuaalsed nii Keenia kui tegelikult ka Eesti ühiskonnas. Nii misjonäride kui misjonisõpradena, kristlastena üldiselt on meie ülesandeks paluda selleks Jumalajuhtimist. Alustuseks tasub üle vaadata omaenda eluviis - kas suudame olla eeskujuks.
Rael Leedjärv Kristlikust nädalalehest “Kotimaa” 13.01.2006:
Nyanza maakond on üks aidsist tõsisemalt haaratud piirkondi terves Keenias. Paljud põllud seisavad söötis, sest maaharijad on haigeina tõvevoodis või surnud. Inimesed ei suuda enam sugulaste arvukate orbude eest tavapäraselt hoolitseda.Tasuta kooli jaoks tuleb lapsele koolikott, raamatud, kirjutusvahendid, puhas koolivorm ja kingad ise hankida. Kuna koolis toitlustamine puudub, hakkab näljase lapse tähelepanu varsti hajuma. Kurbus ja mure nõrgendavad keskendumist veelgi. Kasvab tõenäosus saada tõrjutud, ärakasutatud või sattuda kuritegelikule teele, suur oht on lapsel endal hiv-viirusega nakatuda. Tüdrukute saatuseks on sageli väga noorelt abiellumine eakamate meestega, kelle teiste naistena on nad ilma õigustest ja tunnustusest.Orvud võivad jääda peavarju ja koduse maalapita, kui sugulased haaravad pärast vanemate surma maise vara endale. Lapsed ei oska end kaitsta, sest ei tea, mida täpselt on neil õigus pärida. Surmast kõnelemine on tabu. Haiged vanemad lükkavad rasket teemat edasi, kuni ühel päeval on hilja. Selliste juhtumite ennetamiseks on organiseeritud orbude nõustamist.Aidsi-orbusid kaitsev seadus Keenias puudub, ehkki valitsus on ellu kutsunud rahvusliku aidsiprogrammi. Paari viimase aasta jooksul on hiv-positiivsete keenialaste hulk siiski langenud 2,2 miljonilt 1,4 miljonile. Vähenenud on ka uute nakatunute arv. Inimesed julgevad probleemi olemasolu vabamalt tunnistada. Kuna see puudutab juba peaaegu igaühte, on hirm näpuganäitamise ees vähenenud. Hiv-ist vaikitakse veel ainult kõrvalistes maanurkades.
Lühendatult tõlkinud Piret Riim
New Tribes Mission
www.ntm.org
New Tribes Mission (Uute Hõimude Misjon) on rahvusvaheline kristlik organisatsioon, mille tegevuse eesmärk on piiblisõnumi viimine erinevatele hõimurahvastele. Selleks tuleb misjonäridel esmalt õppida selgeks hõimu keel. Paljudel juhtudel eksisteerib see vaid suulisel kujul, seega tuleb luua ka kirjakeel. Alles siis on võimalik tõlkida piibel sellesse keelde. Tegevuse lõppeesmärk on aga välisest abist sõltumatu Uue Testamendi koguduse loomine.
Organisatsioon kasutab just sellist nime – Uute Hõimude Misjon – kuna tegevus toimub peamiselt hõimurahvaste juures, kes ei ole varem rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest kuulnud ning kel puudub omakeelne Jumala Sõna.
New Tribes Mission (NTM) loodi 1942. aastal, mil esimesed misjonärid suundusid Lõuna-Ameerikas asuvasse Boliiviasse. Töö laienedes tekkis vajadus misjonäride ettevalmistamiseks, milleks loodi esmalt võimalused Ameerika Ühendriikides ja 1979. aastal ka Suurbritannias. Inglismaal, Lincolnshire maakonnas asuvas koolituskeskuses saavad ettevalmistuse enamus Euroopast pärit misjonäre, kuid seal on õpilasi ka Aafrikast, Lõuna-Koreast, Ameerikast jm. Hetkel teeenib NTM-i raames üle 3000 misjonäri enam kui 30 maalt.
NTM pakub erinevaid koolitus- ja teenimisvõimalusi. Inglismaal asuvas koolituskeskuses on võimalik õppida piibli- ja misjonitöö kursustel, mis mõlemad kestavad aasta. Viimane valmistab tulevasi misjonäre ette töötama teistsuguses kultuurikeskkonnas ja muust maailmast eraldatud paikades.
Selleks, et misjonärid saaks kaugetes kohtades ja sageli algelistes tingimustes tegutseda, on vaja taustameeskonda, kuhu võivad kuuluda õpetajad, raamatupidajad, lendurid, sekretärid, ehitajad, kokkad jne. Nende ametite pidajad saavad misjonitöös osaleda ka lühiajaliste projektide raames.
Kõik NTM-i misjonärid on välja läkitatud oma kodukoguduste poolt. Kuna kogudustel võib misjonäride iseseisvalt tööle saatmine keeruliseks osutuda, on NTM-i roll aidata neil misjonipõllule jõuda ja seal efektiivselt tegutseda. Kogu misjonäride tegevuseks vajalik rahaline toetus tuleb kaasusklikelt ja kogudustelt.
Misjonäride töö erinevates hõimudes on mitmekülgne ja sõltub kohalikest vajadustest. Paljudes kohtades puudub võimalus meditsiiniabi saamiseks ja misjonärid püüavad seda pakkuda. Mujal võib olla vajalik aidata inimestel leida paremaid viise kohalike ressursside kasutamiseks ja seeläbi sissetuleku teenimiseks ning elukvaliteedi parandamiseks.
Kuid NTM-i misjonäride tegevuse peamine eesmärk on viia inimesteni sõnum Jeesusest Kristusest. See sõnum on nende jaoks sama vajalik kui meile, erinevus on vaid selles, et nemad ei ole seda veel kuulnud. Piiblist loeme, et oleme loodud Jumala poolt, kes soovib olla iga inimesega osaduses. Patt on aga rikkunud selle osaduse ja kogu Jumala loodud maailma. Jumal armastab meid siiski ja soovib meiega sellist osadust nagu tal oli esimeste inimestega enne kui nad pattu langesid. Seetõttu on ta loonud meie jaoks võimaluse pöörduda tagasi tema poole. Piiblisõnumi tuum on, et ta saatis oma Poja Jeesuse Kristuse kandma karistust meie pattude eest ning ainus võimalus saada Jumalalt andeks, olla temaga osaduses ja omada igavest elu, on uskuda Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, mida ta meie eest ristil surres tegi (Rm 3:23, 6:23, Jh 3:16-18). Seda sõnumit tasub viia ka maailma kõige kaugemasse nurka. See ongi NTM-i raames töötavate usklike peamine nägemus ja soov.
Jeesuse käsk kõigile oma järgijatele on täna sama, mis u. 2000 aastat tagasi, mil ta selle esmakordselt jüngritele andis: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” (Mk 16:15).
Wüstide lugu
Gerolf on pärit Lõuna-Saksamaalt. Tema pere käis küll kirikus, kuid ei tundnud Jeesust oma isikliku Päästjana. Traagiline sündmus – isa surm - pani Gerolfi ja ta ema tõsiselt Jumalat otsima ning selle tulemusel õppisid nad Jeesust isiklikult tundma. Gerolf sai ülikoolis ettevalmistuse pastorina töötamiseks ja teenis koguduse karjasena mõned aastad. Peale seda vahetas ta elukohta ja jätkas vaimulikku tööd Ravensburgi Vabakoguduse töötegijana. Tema igatsuseks on alati olnud jagada rõõmusõnumit Kristusest ka teistele. Mõned aastad tagasi kõnetas Jumal teda selgelt oma Sõna kaudu tuues esile vajaduse kuulutada ka neile, kes elavad kaugetel maadel ja kellel ei ole võimalust Jeesusest kuulda muidu kui keegi nende juurde läheb. Järgmise sammuna läks Gerolf õppima New Tribes Mission’i koolituskeskusse Inglismaal.
Mailis on pärit Eestist, täpsemalt Saaremaalt. Ta kasvas üles peres, kus Jumalat ei tuntud. 15-aastaselt kuulis ta esimest korda Päästjast Jeesusest ning paar aastat peale seda pühendas oma elu Temale. Sellest hetkest alates oli ta südames soov rääkida Jeesusest ka teistele, eriti aga lastele. Seoses sotsiaaltöö õpingutega ülikoolis kolis ta Tallinna, kus ühines Mustamäe Kristliku Vabakogudusega. Seal tekkis ka esimene võimalus õpetada lastele piiblitõdesid. Samal ajal arenes kontakt Eesti Lastemisjoniga, mille töös ta alguses vabatahtliku ja hiljem täisajaga töötegijana kaasa aitas. Mõne aasta möödudes juhtis Jumal ta õppima New Tribes Mission’i koolituskeskusse Inglismaal.
Asusime mõlemad Inglismaal õppima 2006. a. sügisel ja kohtusime seal esimest korda. 2007. a. varakevadel jõudsime otsusele abielluda. Üheks meid tugevalt ühendavaks sooviks oli igatsus jätkata koos Jumala teenimist misjonäridena. 2007. a. suvel abiellusime Tallinnas ning seejärel jätkasime õpinguid Inglismaal. 2008. a. suvel lõpetasime kooli ja asusime tegema ettevalmistusi misjonitööle minekuks.
Juba enne abiellumist hakkasime otsima Jumala tahet maa suhtes, kuhu peaksime minema Teda teenima. Jumal pani meie südametesse soovi tulla Paapua Uus-Guineale, kuhu me saabusime 2010. a. märtsi alguses.
Nepal on üks maailma vaesemaid riike
Nepal on üks maailma vaesemaid riike, veerand elanikkonnast peab läbi ajama ühe euroga võrduva rahasummaga päevas. Igal aastal sureb üle 50 000 lapse ning surma peamine põhjus (60%) on alatoitlus. Pooled lapsed on alakaalulised. Kolmandik 5 – 14aastaseid lapsi on sunnitud tegema füüsilist tööd. 2,6 miljonit last peavad töötama, et perekond saaks kuigi ära elada.
Harilikus nepaali perekonnas on keskmiselt 4 või 5 last. Vaesuse tõttu ei jätku inimestel laste hooldamiseks raha. Sotsiaalabi pole praktiliselt olemas.
Nepalis nagu ka Indias valitseb kastisüsteem, ja rahvas usub, et igaühe elu on jumalate poolt ette määratud: ühed on valitud kõrgema, teised madalama kasti seisusesse.
„Badi“ kasti kuulujad on kõige madalamad: neil ei tohi olla oma maad, nad ei tohi käia koolis, külastada templeid jms. Nad saavad elatuda ainult kerjamisest ja oma keha müümisest. Seetõttu on mehed sajandite vältel enda toitmiseks müünud oma tütreid ja ka naisi prostituutideks. „Badi“ kasti jaoks on poisslaps needuseks, kuid tüdrukutele ja naistele on needuseks kogu nende kannatuste- ja alandusterohke elu. Naised vihkavad oma mehi, tütred isasid ja vendi. Uskudes taaskehastumist elavad nad üksnes lootusest, et ehk läheb neil järgmises elus paremini.
Tüdrukud valmistatakse prostituutideks juba neljandast eluaastast peale. Nende nähes toimetatakse suguakti, neile õpetatakse erilisi erootilisi tantse, ja kui nad 8 – 10aastasena leitakse valmis olevat, esitatakse nad potentsiaalsele ostjale. Olles juba varases lapsepõlves ära müüdud, ei tule paljud tüdrukud enam kunagi koju tagasi. Paljud surevad täiskasvanuks saamata, paljud peavad hakkama tänavatüdrukuteks või kerjusteks.
Alles 50 aastat tagasi jõudsid selle maale India kaudu esimesed kristluse seemned. Vaatamata rasketele tagakiusamistele on kristlaste pere järjest kasvanud ja tugevneb praegu kogu maal. Jumal on avanud uksed mitte ainult evangeeliumi kuulutamiseks, vaid ka kuradi kindlustuste mahakiskumiseks laste prostitutsiooni vallas.
Rootsi ja USA kristlaste toetusel tegelevad kohalikud kristlased tüdrukute päästmisega seksiorjusest. See on vaevaline töö, mis nõuab aega, jõudu ja raha. Üheainsa varjupaiga ehitamine läheb maksma umbes
10 000 $, samuti nõuab raha lastele dokumentida vormistamine, riietamine, toitmine, õpetamine jne. Ühe tüdruku ülalpidamine varjupaigas läheb maksma 50$ kuus.
Jumal õnnistagu teid kõiki!









































