KESKINENI SÕBRAKIRI 1 (38) – jaanuar-märts 2013

Päikeselised tervitused Vantaalt!

Keskinen 2013 350pxNeid ridu kirjutades on vaikse nädala teisipäev. Vaasis on palmipuudepühaks koju toodud pajuoksad, lapsed kasvatavad potis muru ülestõusmis-pühadeks. Mõtted põikavad sinna-tänna.

Kuu aega tagasi sai Eesti Vabariik 95 aastaseks ja eile meenutati märtsiküüditamist. Olen viimastel kuudel mõelnud oma vanematele ja vana-vanematele, sellele, kust ma pärit olen ja kes ma olen. Hiljaaegu repressioonidele mõeldes avastasin uue isikliku vaatenurga – nendeta poleks minu vanaema ja vanaisa ilmselt kunagi kohtunud.

Minu vanaema sündis aastal, mil suri Lenin. Minu ema sündis aastal, mil suri Stalin. Minu vend sündis aastal, mil suri Brežnev. Minu sünniaastal polnud nii mastaapseid sündmusi, oli sügav stagnaaeg. Jumala armust olen siiski tema laps juba 22 aastat, rohkem kui poole oma elust ning nendestki aastatest rohkem kui pooled on veedetud misjonipõllul.

Tänu teile kõigile, kes te need aastad olete võimalikuks teinud, kirjade-kaartide, eestpalvete ja majandusliku toetusega. Olen mitmel pool  rääkinud misjonäride toetusevajadustest ning julgustanud teiste misjonäride toetajaid: KIRJUTA, PALVETA, ANNETA. Samasugust toetust vajan ka mina ja kogu meie pere. Julgustan Sind ikka kirjutama näiteks omaenda igapäevastest toimetustest, põnevatest Eesti uudistest vms. Ka majanduslik toetus Misjonikeskuse vahendusel on oluline kasvõi nendesamade kirjade paljundamiseks-saatmiseks. Ehk oleks Sul võimalik oma piskust regulaarselt misjonitöö heaks annetama hakata (püsikorraldused pangas lihtsustavad ka meelespidamist). Aga nagu kirjutasin juba eelmises kirjas, tunned Sina omaenese võimalusi kõige paremini.

Rändajad

Meie eelmine kiri lõppes uudistega käigust Peterburi. Pärast seda ei jõudnud me kuigi kaua kodus olla, kui jõudis kätte sügisel edasi lükkunud puhkusenädal Iisraelis. Veetsime selle jälle Iisraelis, Punase mere kaldal Eilatis. Ühe päeva veetsime ka Jordaanias – käisime kuulsat Petra linna vaatamas.

Veebruari alguses käisin koos ühe meie misjonisekretäri Ritvaga Türgi ringreisil. Ritva leitud ülisoodne reis oli põnev, nägime nädala jooksul palju. Tegu ei olnud reisiga mööda kristliku maailma kuulsaid paiku, kuid käsime siiski ka Perges ja Efesoses.

Veebruaris käisime ka korraks Tartus. Hanna oli päeva Soome koolis ja Miriam oma lasteaias. Seekord saime jumalateenistusestki osa. Oli rõõm näha kogudust, mis meile mitu aastat koduks olnud. Veel suurema rõõmu põhjus oli aga kuulda, et venekeelne töö pole soikunud. Kevadine leerilaps Timo juhib nüüd koguduses venekeelset piibliringi. Kandke ka teda oma eestpalveis.

Tööst

Käime endiselt mööda kogudusi oma toetajatega kohtumus ning misjonitööst rääkimas. Aasta esimesed kuud olid tempolt veidi rahulikumad, kuid suve poole liikudes on kalender juba päris tihe.

Õpin hetkel Soome kiriku mentori- ja tugigrupi juhtimise kursustel. Kursus koosneb kolmest tsüklist, mille vahepeal tuleb loetu põhjal mõned kirjalikud tööd kirjutada. Olen tõesti tänulik selle koolituse eest. See on pannud ka palju omaenese tööle ja minevikule vaatama.

Naistepäeval sain kokku oma kunagiste Mordva kolleegidega. Põnev oli koos mälestusi jagada. Oleksin justkui jälle ise Mordvas käinud ja paljude tuttavatega kohtunud. Ilmselt just sellepärast, et seal algas minu misjonäritee, on Mordva mulle eriti südamelähedane.

Meie järgmise tööperioodi ettevalmistused kulgevad oma rada. Eelmisel laupäeval käisime Ryttyläs oma raportit esitamas. Juba enne raportit viimase tööperioodi kohta oli veebruaris otsustatud lähetada meid suvest

Peterburi Jaani kogudust teenima.

Eestpalveid vajame ettevalmistustel siiski. Hannu pole veel saanud arstitõendit, mis lubaks jälle Venemaale minna. Sarkoidoosiravi käib veel endiselt edasi, kuid nüüd juba hoopis väiksemate ravimi kogustega. Varsti saabub jälle uus “katseaeg”, mil rohtu enam üldse võtma ei pea ja jälgitakse, kas näitajad hakkavad jälle tõusma või jäävad seekord normi piiresse.

 Ka meie tulevaste viisadega pole kõik veel selge. Ingeri Kirikule on eraldatud kindel arv töölube ning meie peaksime kvooti mahtuma. Kuid igasugune bürokraatia võtab aega ja alati võib ette tulla ka ootamatusi.

Kaks kannu

kannutäit vett. Auguga kann häbenes oma tööd ja oli löödud, et suudab täita vaid poole sellest, milleks ta oli loodud. Kui auguga kann veendus lõplikut oma saamatuses, pöördus ta naise poole: "Mul on häbi enda pärast, august niriseb vett." Naine naeratas ja ütles: "Kas märkasid, et ainu sinu pool teed õitsevad lilled? Külvasin lilleseemned sinna, kuna teadsin sinu eripära. Sa kastad neid lilli iga päev teel koju. Kui sa poleks selline, nagu sa oled, poleks meil sellist ilu."

See Facebook'ist loetud mõistulugu on meid palju kõnetanud. Sageli olen minagi mõelnud oma poolikusele ning saavutamata eesmärkidele. Julgustavalt kõlavad ka Steve Furtichi sõnad "põhjus, miks maadleme oma ebakindlusega, peitub selles, et võrdleme oma argipäeva telgitaguseid teiste inimeste tipphetkedega". Just ebatäiuslikus inimeses on ruumi Jumala täiuslikkusele. Jumal võib kasutada meid, vaatamata meie "aukudele". Seepärast ongi oluline üksteist toetada ja julgustada ning osundada lilledele meie raja kõrval, mida me ise ei märkagi.

 

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Hannu, Liliann, Hanna ja Miriam

"Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast."
(Ilm 21:6)

 

Hannu, Liliann, Hanna ja Miriam Keskinen
tel +358 400 506 998 (Hannu)
tel +358 400 771 817 (Liliann)
Skype: liliann.keskinen
Blogi: hannukalervo.wordpress.com

EELK Misjonikeskus Tehnika 115, 10139 TALLINN
mk @ eelk.ee        www.misjonikeskus.ee
tel 6464760, faks 6464761
Annetused misjonitöö heaks: Swedbank 1120254269  või  SEB 10602016015008

Postiaadress:
Martinlaaksontie 42 D 20
01620 VANTAA

Misjonikalender 2016

Kontakt

Eesti Evangeelne Allianss
Misjonitoimkond

Narva mnt. 51
10152 Tallinn
E-mail
info (ätt) misjon.ee

allianss.ee

Back to Top