Laura sõbrakirjad

Laura, jaanuar 2011

Tere kallid sõbrad,laura
kirjutan selle esimese kirja veel täiesti Eestimaal viibides - noh, õigupoolest küll alustan seda kõikuval Helsinki-Tallinn laeval, ümber rõõmsalt jutlevad inimesed, kes küllap käinud ostlemisreisil, mida jõulude eeli Soome-Eesti suunal nii usinasti propageeritakse - või siis on tegu töömeestega, kes pühadeks koju tagasi tulevad ja sestap ka ülevoolavamalt meelestatud on. Mina siin laeval pole ei üht ega teist ja tegelikult mõtlesingi teiega jagada seda, mida ma seal Helsinkis tegemas käisin ja kuidas see kõik ootamatult palju keerulisem oli kui arvata oskaks.

Enne aga kui päriselt kirja kallale asun, teavitan siis, et see on justkui proovikiri - proov mulle, kas ma ikka suudan nii hästi mingit listi hallata. Samuti on see üleskutseks teile: kui teate veel kedagi, kes neist kirjadest oleks huvitatud - palun saatke selsamal aadressil nende inimeste nimesid, samuti kui arvate, et mõnda listi võiks neid kirju läkitada, siis saatke ka listide aadresse, ilmselt pean sinna siis lihtsalt subscribe'ima, et neil aadressidel ka kirju läkitada.

Nii, nüüd siis asja juurde. Kagu-Aasia saareriik, kuhu ma 4. jaanuaril Tallinnast lendama hakkan ning kuhu 2011. aastaks Jumala armust ühte kooli pealinna eeslinnas Bekasis füüsikat (ja ehk ka
keemiat) õpetama suundun, nõuab eesti kodanikelt sinna kaunile maale sisenemiseks viisat. Viisat saada on seda keerulisem, mida pikemaks sinna jääda tahta - eriti siis kui minna
Kagu-Aasia saareriiki tööle, kuna tööpuudus on sel maal üsna kõrge ja iga kohalike käest äravõetud koht... noh, pole just eriti soodustatud. Siiski läks mu dokumentidega immigratsiooniametis üsna kergelt, kuni.... kuni äkitselt, natuke enam kui kuu enne ärasõitu, 23. novembril, sain sealselt eestlasest misjonärilt Egon Sarvelt, kelle kaudu ma üldse sinna kooli õpetama tohin minna, sms-i, mis ütles, et immigratsiooniamet tahab mu käest saada terviseraportit. Mõhh, mis terviseraportit, pärisin ma. Noh, sellist, mis ütleks, et sa oled terve, vastas Egon. Perearsti käest.

Read more: Laura, jaanuar 2011

Laura, veebruar 2011

 

laura.jpgTere jälle kallid

appi, avastan, et pole juba nii ammu kirjutanud ja põhjus on lihtne, tegelikult juba ühest mu kirjastki läbi käinud - aeg meie organisatsioonis kulgeb lihtsalt nii kiiresti, et pole võimalik mitte kusagilt nö "sabast kinni hakata". Aga eks see jälle suunab seda kiiresti kulgevat aega õigesti hindama õppima - ja sagedasti ei tähenda õigesti hindamine mitte punkt-punktilt ajagraafikute koostamist, vähemasti mitte
Kagu-Aasia saareriigi
s, vaid ehk pigem seda, et üritad punkt-punktilt paremini Püha Vaimu suuniseid järgida: kellega rääkida, kus osaleda, millele rõhku panna.

Et eelmisest kirjast on mõnda aega möödas, siis kordan üle, et turvalisuse kaalutlusel nimetan ma organisatsiooni ming kooli kus töötan vastavalt meie organisatsiooniks ja meie kooliks, jättes välja nimed. Samuti meie juhti nimetan i/I ning oma majaperenaist i/E ning majaperemeest p/L. Ühesõnaga väike kood kirja lugemiseks oli see :-)
Kuna siinse elu praktiline ning füüsiline pool hakkab tõepoolest enam-vähem selgeks saama, selle klausliga, et midagi "tavalist" siin niikuinii pole ja rutiin on suhteliselt võimatu nähtus, sest iga nädal toob kaasa mõne muutuse ja uuenduse, aga siiski, kuidas kuhugi jõuda ja mida milleks teha ei nõua enam nii suurt vaimset pingutust - ja nii ongi aega rohkem keskenduda sellele, mis on siis see vaimsus, mis peitub meie organisatsiooni taga, mille erinevatest ilmingutest olen teile juba kirjutanud ja ehk mõne ka piisavalt ära ehmatanud.

Siinkohal tuleb aga kohe mainida - kui niisugustest asjadest lugeda hoopis teises kultuurikontekstis, siis päris loomulikult see ehmatabki, sest see on nii teistsugune. Ning siis tuleb süüvida sellesse: mis on siinsed traditsioonid, mida siin hinnatakse, miks siin niimoodi käitutakse. Ja suur osa esialgu ehmatavaid asju lahendeb sellisel viisil ära. Palju-palju kergem on olla koha peal ja seda kõike läbi elada, sest siin sind lihtsalt kastetakse selle kultuurisousti sisse, tahad või ei, ja asjadest on sel viisil kergem aru saada. Kui näed, mismoodi inimesed igapäevaselt toimivad, mida hindavad ja kuidas end väljendavad, saad paremini aru, miks meie teenistusel rõhutatakse näiteks materiaalseid väärtusi ning enese õigust. Sellest mõtlesingi natuke kirjutada.

Olen siin algusest peale võtnud sellise seisukoha, et toimugu meie organisatsioonis mis toimub, ma tahaksin ise läbi elada ja läbi kogeda kõike, mitte istuda kusagil kaugel ja kõrgel troonil ja hinnata, et see on valesti ja see on valesti ja see võibolla on õigesti ja see jälle valesti. Samamoodi võiksin minna mõnda Fordi tehasesse ja jälgida, kuidas liinitöö käib ja siis hakata ilma ise midagi läbi proovimata kritiseerima, et näed, selle liigutuse teeksin mina küll teistmoodi. Fakt on aga see, et kui ma praktiliselt ei tea, kuidas asjad käivad, siis niisuguseid hinnanguid anda oleks väga jabur ettevõtmine. Loomulikult ei läinud ma kõigesse sellesse niisama uisapäisa, vaid ikka küsisin Jumalalt, et kas ma võin. Ja senini olen vastuseks saanud, et Tema mind kaitseb, ükskõik mis siis toimuks. Ning selles usalduses sukeldusingi üleni meie organisatsiooni tegemistesse, suuresti hõlbustatud sellest, et tegelikult elan ma meie organisatsiooni kahe asutajaliikme, i/E ja p/L majas ja loomulikult on nemad ju organisatsiooni tegemistega igatepidi kursis ja ka ise paljudes asjades osalemas.

Olen ehk eelmistes kirjades kirjeldanud mõningaid ilminguid siin isegi liialt radikaalselt, lihtsalt selleks, et utreerida: mida siin siis esile tuuakse ja mida taotletakse. Muidugi on meie organisatsioonis väga palju niiöelda, sisemisi paroole ning sisemist keelt ja rõhuasetusi, mis mujal kristlaskonnas puuduvad. Näiteks nimetatakse aastat 2011 siinKagu-Aasia saareriigijaoks kuldseks aastaks, kusKagu-Aasia saareriiklõpuks ometi hakkab ära kasutama oma maavarasid ja muid ressursse ning hakkab Hiina kõrval maailma majandusmaade seas esile kerkima. Mõistliku meelega inimene ütleks, et see on totaalne jaburus, sest ühe aasta jooksul pole selline asi võimalik, rääkimata veel sellest, kui palju siin viimasel ajal igasugu katastroofe nagu vulkaanipursked-tsunamid aset on leidnud. Siinkohal ei tohi muidugi ära unustada, et mis inimesele võimatu tundub, on Jumalale absoluutselt võimalik. Kuid sellised lootused siin on hõlpsamini seletatavad meie organisatsiooni alguslooga: kolm inimest tundsid ühtäkki südames kõrvetavat vajadust palvetada oma kodumaa pärast ja selle Kristusele võitmise pärast. Ning selle igatsuse tiibadel tekivadki kontseptsioonid kuldsest aastast. Mida see aga reaalselt vaimumaailmas tähendab, on see, et palvetatakse väga oma kodumaa eest, jälgitakse hoolega, mis kusagil toimub, kus on jälle islamimeelsete teod või hinduistide riitused ning ei panda selle kõige juures käsi rüppe, vaid tõepoolest, järgitakse meie organisatsiooni põhilist vaimset kutsumust, vaimulikku sõda ning Kristuse abiga sõditakse kõigi nende ilmingute vastu. See on umbes nagu maailma lõpu ootus, mis on olnud aktuaalne viimased 2000 aastat. Ühel päeval just üks tüdruk 7 ES klassist küsis mult, et miks kogu aeg räägitakse maailma lõpust, kas sellega tahetakse inimesi hirmutada. Ja ma vastasin, et ma ei usu, et sellega kedagi hirmutada tahetakse, lihtsalt kristlased ootavad seda nii väga, sest nende jaoks on see midagi võimast ja ilusat: Jeesuse tagasitulemine väes ja aus. Millest süda täis, sellest keel räägib, kas pole nii? Kui midagi on sulle väga oluline, siis sa ju räägid sellest kogu aeg ja tegelikult ka seostad asju selle teemaga rohkem, kui ehk nad reaalselt seotud oleksid. Ja kuna me elame siin reaalses maailmas, igaüks oma kodumaal, siis mis võiks olla ilusamat, kui et Jumal paneb sulle südamesse palvetada ning palves võidelda oma kodumaa pärast.

Ainus küsimus on see, et kui kaua selline asi on mõistlik ja millisel hetkel läheb see üle piiri, nii et inimesed sulgevad ennast nädalaiks koopasse maailma lõppu ootama, söömata ja magamata, lihtsalt piinavad ennast. Kas kontseptsioon "kuldne aasta" ning sellega seostuv mentaliteet "kõik rikkusedKagu-Aasia saareriigile" on üks või teine? No nii nagu koopasse minemise järgi võib hinnata, kas meie maailmalõpu ootus on vaimne või hullumeelselt fanaatiline, nii ka siinse organisatsiooni tegevusest võib hinnata, mismoodi siis suhtuda kõigisse neisse vaimustavatesse kontseptsioonidesse, mis ringlevadKagu-Aasia saareriikümber. Siin pole küll mingit fanaatilist kompulsiivset tegutsemist märgata. Palvetatakse, paastutakse, katsutakse osa võtta kõigist vähegi olulistest kodumaa üritustest, vähemasti palves. Näiteks järgmisel nädalal toimub siin üle 120 eri maa osavõtul noorte konverents kliima soojenemise teemadel ja meie organisatsioonil on võimalus ava- ning lõpuüritusel esitada üks tants - loomulikult meie kristlike laulude taustaks. See on tõeline misjoneerimise üritus ning suur Jumala ime, et selline asi võimalikuks osutus, sest võtkem arvesse, et kristlased on siin maal siiski vähemuses. Aga miks just meie organisatsioon ja mitte keegi teine? Sest nemad HOOLIVAD, nad jägivad, mis on ümberringi toimumas ja kuidas ometi saaks võimalikult paljuKagu-Aasia saareriigi- aga ka muudest maadest pärit - rahvast Kristusele võita. Just see on kuldse aasta alustala -Kagu-Aasia saareriikKristusele! Aamen ja aamen, muud pole ju öelda!

Seda, mismoodi siin oma rahvast hoolitakse, näitavad ka unenäod, mida siin väga palju nähakse ja väga tähenduslikuks peetakse. Üks organisatsiooni liige näiteks nägi, kuidas ta seisi unes kõrgel mäel ja vaatas alla terveKagu-Aasia saareriikpeale ja see oli üksainus suur viljapõld, kuldne ja täiesti valmis lõikuseks. Aga kui ta selle eest Jumalat kiitis, siis nägi ta äkki, kuidas viljapõllu keskele tekkisid mustad olendid, kes hakkasid vilja maha tallama. Siis hüüdis ta Jumala poole: palun saada lõikajaid oma lõikust koguma, enne kui kuri kõik hävitab - ning samal hetkel kuulis kurja vaimu naermas: hilja, üle poole lõikusest on juba hävinud. Ja siis me palvetasime terve teenistuse, et Jumal halastaks ja saadaks lõikajaid välja, enne kui hilja. Kogu südamest. Mitte mingit ükskõikset suhtumist, et las vaatavad ise kuidas saavad, ei, tõsiselt palvetasime, et Jumal pööraks selle üle 50 protsendi hävitusest oma võiduks ja oma lõikuseks. Ning see, minu meelest, näitab meelsust, mida Issand ise istutas oma jüngritesse juba 2000 aastat tagasi: minge tehke jüngriteks kõik rahvad. See on asi, mis peaks olema kristlase südames kõige kõrvetavama tulena põlemas: kuidas veel üksainuski inimene võita Kristusele. Kuna aga siinse organisatsiooni kutsumus onKagu-Aasia saareriik, siis tegelevadki nad põhiliselt oma kodumaa misjoneerimisega - ja ausalt öelda on seda põldu siin nii palju, et tööd jätkub.... Aga just see, et nad tõepoolest võtavad tõsiselt inimeste võitmist Kristusele, nii tõsiselt, et nad terve teenistuse selle eest palves võitlevad, mitte lihtsalt ei maini korra suunurgast - Issand halasta kõigile neileKagu-Aasia saareriikinimestele - ja siis ei lähe oma eluga edasi, see liigutas mind südamepõhjani ja samuti õpetas oma tööd tõsiselt võtma.

Muidugi ehk kõige häirivam minu jaoks on siin vahel esinev suhtumine: meie oleme kõige õigemad. Näiteks meie juht i/I nägi ühes unenäos, et me oleme nagu nooled Jumala vibul ja peame olema valmis selleks, et meid lennutataks kuhu tahes tegema Tema tahtmist. Ja siis ta väljendas ennast umbes nii, et just meie, meie organisatsiooni liikmed, peame olema eriti valmis, sest meie oleme kõige lähemal Temale, Ta on meid kõige enam õpetanud ja teistega oleks Tal liiga palju tegemist ja õpetamist ja otsast alustamist, et neid sellisel viisil kasutada. No nuta või naera. Eriti masendav on see siis, kui terve jutlus on nagu kullateri täis, niisugused vapustavad näited ja seosed ja õpetus - ja siis äkki nagu pangetäis külma vett kraesse selline statement.

Arvan, et osaliselt Jumal seletas mulle seda asja ühe valikuga. Vaata nüüd, siin on kaks võimalust - kas tegu on huntidega lambanahas, ehk siis et muidu paistab kõik ilus, aga selle ühe lause järgi, selle järgi selgub, et tegu on ikkagi väga vale õpetuse ja huntidega. Või hoopis - nemad siin on inimesed nagu kõik, nad on küll Jumala armsad lapsed, aga mõnest asjast kipuvad nad valesti aru saama. Ja riputama endale külge "jünger, keda Jeesus armastas" - silti sellise tähendusega, et seda jüngrit armastas Jeesus kõige rohkem, mitte selle tähendusega, et jünger lihtsalt tundis rõõmuga, et Jeesus teda armastab ja kirjutas selle ka julgesti üles. Ja niisugust tõlgendust on ju lihtne teha, eksole.

Ma ei usu kohe kuidagimoodi, et Jumala riigis peaks valitsema paranoia ja kõige kahtlustamine. Sest nii nagu täiuslik armastus võidab hirmu, peaks see võitma ka kahtlustamise vaimu. See ei tähenda, et me ei võiks näha, kui midagi on VALESTI, aga reaktsioon ühel ehk teisel juhul on erinev. Paranoia maailmas tähendab vale asja nägemine seda, et paneme ruttu jooksu, sulgeme oma hinge aknad ja uksed kõvasti ja rohkem selle nähtusega läbi ei käi. Armastuse ja usalduse maailmas aga peaks vale asja nägemine tähendama seda, et me palvetame selle pärast, anume Issandalt selgust ja valgust ja arusaamist kõigile - ka mulle, kui mina peaksin asju vale nurga alt nägema. Just seda tahaksin ma praegu Kristuse abiga teha - kui midagi on veel valesti siin organisatsioonis, siis loodan, et Issand puhastab ja pühitseb oma kaunist pruuti nii, et tal enam mitte ainustki plekki küljes ei ole. Sest omamoodi on meie organisatsiooni mulle juba väga-väga armsaks saanud, nii et osa identiteedistki sellega seotuks saab.

Mulle väga meeldib siinse olustiku siirus ja otsekohesus. Palvetest ja soovidest paistab otsekohe läbi kultuuritaust ja see on omamoodi armas. Näiteks: kui Euroopa väärtustab vaesust ja kotiriidest käivad mungad on kaunite romaanide aluseks, siis siin, vastupidi, väärtustatakse rikkust ja kehakaalu tõusu, see on nagu Jumala ligioleku näidis. Ning sellest võrsub suur oht, mis ongi juba manifesteerunud kõikvõimalikes eduteoloogilistes liikumistes: kui sul ei ole parimat ferrarit, siis järelikult sul pole usku. See on sellise väärtustamise kõrvalnähe, aga kui nüüd päris ratsionaalselt võtta, siis nii vaesus kui rikkus on väline ilming ning pole üks parem teisest. Need, kes väärtustavad rikkust, need ilmselt enam oskavad keskenduda Kristuse kuninglikule küljele, Jumala kõikvõimsusele ja vägevusele ning suurtele imetegudele - ja siin, Aasias need ju juhtuvadki, päris igapäevaselt. Vaesuse väärtustajad näevad ehk selgemini Kristuse halastust ja ristisurma olulisust, nende südamed on rohkem valla mõtisklustele, mille ehk täiuseni viis Thomas Kempisest. Aga poolikud, "nagu varjukujud peeglis" on ilmselt mõlemad. Sest Jumal on kõik see kokku, aga meie inimlik olek ei suuda näha kõike Temast, vaid ainult osasid. Mulle väga meeldib see kontseptsioon "mul on rikas Isa taevas". Ja meil ka paljuski rõhutatakse, et kui just pole parimat autot, maja ja tervist, siis see ei pruugi tähendada midagi, võibolla on see Jumala tee selle inimese jaoks, kes näeb lõppkokkuvõtes südamesse ja mitte seda, mis väljast paistab.

Kirjutasin kunagi, et enese eest seismine on siin väga oluline. See, mismoodi see kristlikus metafoorses tõlgenduses välja paistab, seda kogesin üht mõistujuttu kuulates. Jutt käis kotkast, kes kasvas üles kanade juures. Mitut puhku tundis ta end veidralt: ta nokk ei võimaldanud teri maast üles nokkida, nii pidi ema teda kogu aeg toitma, samuti tibupoegadega peitust mängides leiti tema kõige kiiremini üles, sest ta oli suurem kui teised - jälle jooksis ta ema juurde küsima, et milles asi, aga ema kordas: oled tibu/kana ja ma armastan sind just sellisena nagu sa oled. Ja kui tuli suur torm, siis tormipilvede kohal nähti kotkaid lendamas ja kana kutsus kõik tibupojad ruttu varju alla, ainult kotkapoeg küsis, et kas ta ei tohiks minna ka sinna pilvede kohale lendama ja kana ütles, et ei, kindlasti mitte, sina oled minu tibupoeg ja tule varju alla. Ja kui kanaema hakkas surema, siis läks kotkas tema juurde ja küsis mitut puhku: kas ma olen kana või mingi muu lind ja kanaema vastas kuni viimase hingetõmbeni - sina oled kana, minu oma laps. Siinkohal eurooplased heldiks südamepõhjani kanaema ohvrimeelsusest ja sellest, kui ilusasti ta kotkapoja adopteeris ning teda surmani omaks pidas ja kõigi veidrate asjade eest kaitses ja aitas. Aga mis oli siin selle loo moraal? Kuu aega peale kanaema surma tuli suur uputus selle kanafarmi peale ja kõik said surma, kaasa arvatud kotkas. Kas keegi on kunagi näinud kotkast, kes upub? (naer saalis) Loomulikult mitte, aga tema uppus, sest ta ei teadnud, kes ta tegelikult on. Vaat see oli loo moraal - kui meie, kristlased, ei saa aru, kes me tegelikult oleme, siis "upume" me niipea kui maailma raskused meie peale tulevad.

Jälle siinsele olule-elule väga iseloomulik nähe. Mis viga heldida ilusast kanaema-jutust maal, kus sind ei ründa terroristid ning igakuised uputused-maavärinad-tsunamid-moskiitod, kes kannavad dengu viirust. Heldi palju tahad ja poeta pisaraid. Aga maal, kus elu on karm, kus sa oled vähemus, kes mitte ei jäta ümbritsevaid külmaks, vaid pigem tekitab neis tulist vastuseisu, maal, kus tõesti järgmine uputus võib su minema pühkida, seal pöördub see mõistujutt sootuks pea peale. Ja väärtusedki hinnatakse ümber. Sest tegelikult ka need on vaid välised.

Aga mis on siis kogu selle kultuurisupi sees sellist, mida ei hinnata ümber, mis jääb? Selleks tuleb teha lahti Piibel ja lugeda sealt. Näiteks Vaimu viljadest. Näiteks halastajast samaarlasest. Ja aru saada, et kontekstis, kus me väärtustame rikkust, kus me seisame iseenda eest, kus agressiivsus on äärmiselt kõrgel tasemel, et need kõik ei välista seda, et me läheme läbipekstud ligimese juurde, oma rikkaist varudest võiame teda õliga, sest me jagame oma rikkust teistega rõõmsasti, sest nii on ju Piiblis kirjas, seisame iseenda eest - ja sellega ka ligimese eest - ohtlikult teel mägede vahel kuni turvalise linnani, ning kui tarvis, võitleme - taas ligimese ja enda eest - kõigi nende vaenuvägedega, kes meid teel kimbutama peaksid tulema. Mitte midagi ei muutu selles, mis Piiblis on kirjas, ainult meetodid muutuvad. Aga sama on Vaim, kes oma vilju laseb kasvada ja õitseda ja valmida üle terve maailma.

Identiteeditunde tekke üks näitajaid on see, et ühtäkki tunned end kellegi seltsis nagu kodus. Eile, laupäevasel teenistusel käis meil jutlustamas üks Puerto-Ricost pärit misjonär. Oma jutluse keskel tegi aga nagu näidiseks kaks prohveteeringut, ühe neist minu kohta. Ja ütles, et hiljem peab ta veel mu pärast palvetama. Palvetaski, paljude inimeste eest. Ja see oli nii klassikaline näide sellest, kuidas palvetatakse ja et kindlasti näidata, et Püha Vaim selle peale langeb, siis tõugatakse vaene inimene ülepeakaela jõudu kasutades selili. Andku nüüd kõik karismaatilise liikumise pooldajad mulle andeks, aga niimoodi, inimlikku jõudu kasutades, see asi vist ikka ei käi. Muidugi, siinkohal on kindlasti jälle see koht, et palju on inimlikku meie tegudes ja jääb vaid palvetada, et Jumal meile ilmutaks, mis õige ja kohus. Samuti ei ole mina mingi kohtumõistja teiste inimeste meetodite üle - ega ma ju tahaks, et keegi tuleks kohut mõistma ka meie armsa organisatsiooni üle lihtsalt pealiskaudselt ühest kohtumisest lähtudes. Lihtsalt pärast seda palvet istusin ma teenistuse ruumi põrandal ja jälgisin meie juhti i/I, kelle juurde ka paljud eestpalvele läksid. Kui loomulikult ta käed nende peale pani, neile vett pähe pritsis, neid õliga võidis, aga mitte midagi sunnitut ja forsseeritut ei olnud seal. Nii nagu kogu meie teenistusel ei ole väga sunnitud elemente. Võid istuda, võid seista, võid nutta, võid naerda, võid laulda ja laulmata jätta, laulda keeltes või improviseerida, võid jutluse ajal hoopis Piiblit lugeda, aga kõik peab tulema loomulikul viisil. Muidugi, prohveteeringud ja unenäod on meil väga kõrges hinnas, aga neid esitatakse teisel viisil. Vahel kui keegi on prohveteeringu saanud, siis ta räägib sellest pärast teenistust neile, kes kuulata tahavad. Samuti unenäoga. Ja kui tahetakse jääda anonüümseks või mitte ise seda esitada, siis saadetakse see lihtsalt i/I-le ja tema siis edastab need. Jälle - ilmselt üks ei ole parem teisest ja meetodeid on mitmeid, aga nii on erinevaid ka inimesi ja mul ei jää muud üle, kui tänada Jumalat kogu südamest, et Ta mind on just siia organisatsiooni juhtinud. Sest kuipalju tahes võõristavaid elemente, asju, mille vastu tahaks vaielda, siin on nagu kodus. Armastus, seda on siin kuidagi nii väga tunda. Ja kogu südamest tulev igatsus justkui põletav tuli võita oma rahvast Kristusele, päästa neid kadunud lambaid ja valmistada põldu lõikuseks.

Selle kõrval võib peaaegu et unustada selle, et mõned teised asjad, nagu näiteks koolikord, kipuvad mitte nii sügaval südames istuma ja lõputuid pidupäevi siin koolis on nii palju, et neid on peaaegu et rohkem kui koolipäevi. Rääkimata sellest, et kui õpilased peavad kusagil välislähetusel teenistusel tantsima, siis loomulikult nad kooli ei tule ja ei pea sellest vist ka eriti teatama, sest niikuinii varem või hiljem selgub, mis teenistus ja kus ja miks. Aga Jumal siiski ei ole korratuse, vaid korra Jumal, nii et arenemisruumi meil on :-)

Aga kodust - siinse perega, i/E ja p/L olen nüüd rohkem tuttavaks saanud. Nende mõttemaailm ja väljendusviis on mõneti erinev i/I omast ning kui p/L jutlustab, mida ta teeb suhteliselt sageli, siis enamasti on see Uuest Testamendist ja selline.... teistmoodi. Ilusam, õrnem, samas kohati halastamatum ja kompromissitum kui i/I jutlused. Ometi - tema sõnadest õhkub armastust kõigi ja kõige vastu. Ja kui ilus on näha, et kui ta parasjagu jutlust ette valmistab ja keegi tema kolmest pojast teda hõikab, siis sagedasti jätab ta jutluse sinnapaika ja läheb ning aitab ja nõustab hõikajat. Mitte et olge vait, papa teeb jutlust. Nii vist sünnibki loomulikkus.

Lapsed, vähemasti meie pere lapsed siin on muidugi parajagu marakratid, astuvad vanemate korraldustest salaja üle ja sagedasti ei kuuletu neile, nii tuttavad probleemid. Ja vabadust on lastele siin kodudes küll rohkem antud, tundub mulle. Näiteks kes meil Eestimaal kujutaks ette, et lapsed võivad elutoas jalgpalli mängida? Igasugu kallid aknad ja nipsasjad ümberringi ju! Aga siin tuleb vist jälle see enese eest seismine, küll sedapuhku pigem ehk kohanemise ja vastava osavuse näol mängu - ma pole veel kordagi näinud, et veidrates kohtades jalgpalli mängivad tegelased mõne akna või mõne muu ettejääva asja oleksid ära lõhkunud. Nad nagu oskaksid manööverdada ümber ohtlike kohtade nii, et nemad saavad oma mängu jätkata ja ümbritsev jääb terveks. Täitsa imetlusväärne.

Kui meie pere lapsed mu rohkem omaks võtsid, siis muidugi aega iseendale jäi vähemaks, sest sagedasti tormavad nad mu tuppa sisse - mängime midagi või lihtsalt oleme niisama. Aga kuidas saan ma oma aega, mis niikuinii on Jumala antud ja mitte minu oma, rääkimata faktist, et see tuba siin pole ju ka minu oma tegelikult, kuidas saan ma seda kõike ihnelt endale nõutada, kui needsamad lapsed, niipea kui kuulsid, et ma klaverit mängida oskan, otsekohe tormasid oma toast süntesaatorit minu tuppa paigaldama - ja nii see nüüd siis seisab siin, mängi millal tahad. Täitsa lõpp. Nii me siis mängime sagedasti koos pilli, eriti noorima poja Joshuaga, kes armastab süntesaatorile igasugu veidraid hääli peale keerata ja siis vaadata, kuidas ma reageerin.

Sel reedel olime kõik väga väsinud kui koolist tulime, Joshua juba peaaegu magas, kuigi kell oli alles 4. Aga kui koju jõudsime, siis juhtus nii, et Josh omastas taaskord ema läpaka, immigreerus minu tuppa ja kõigepealt mängisime kahekesi, siis juba kõigi poistega ja lõpuks veel i/E koos igasugu vahvaid mänge. Lösutasime kõik pead-jalad koos mu voodi peal - mäletate ikka, et siin maal mahub palju inimesi ühte ruumipunkti ära - kaklesime, kes saab järgmist puslet lahendada, üürgasime täiest kõrist ettejuhtuvaid kristlikke laule... tundub, et Jumal on oma üüratust armust kinkinud veel ühe vapustava pere mu eluraja peale. Kui selliseid oleks palju, milline oleks siis maailm... tahaks õhata.

Häid inimesi on kuidagi nii palju, mitte ainult siin, Eestimaal ka. Näiteks sain teada, et rolleri raha on kokku pandud, Jumal õnnistagu kõiki, kes selles osalesid! Ja kõiki, kes palvetavad, sest eestpalvete kandva väeta oleks ma juba ammu siin kas mõnda viirusesse jäänud või alla andnud, et meie organisatsiooni tegemistest kuidagi aru saada. Igatahes rolleriga seoses niipalju, et Egon oli nõus mind õpetama sõitma, sest Eestis olles ma seda õppida ei jõudnud. Nii läksime siis neljapäeval harjutama. Kohalike laste suureks rõõmuks ja entertainmentiks sõitsin ma korra kõige täiega ka kraavi ja põõsasse, Jumalale tänu, et midagi hullu ei juhtunud ei minu ega Egoni mootorrattaga, aga nalja, eriti tagantjärele, on nüüd küll kogu raha eest :-)

Märkamatult on mööda saamas poolteist kuudKagu-Aasia saareriigit. Poolteist kuud vahvaid, kummalisi ja üdini õnnistatud juhtumusi, kogemusi, seiku ja elamusi. Mitte kordagi siin pole ma pidanud tundma, et Jumal ei räägi minuga, ei vasta ja ei hooli sellest, mida ma teen. Mitte ainsamatki korda. Võibolla tulevad üks hetk ka vaikuse ja järelemõtlemise ajad. Aga see, mida näen praegu, see ütleb ainult ühte - anna vaid sõrm Jumalale, ütle vaid need sõnad HINENI - olen siin - võibolla isegi mitte teadmata, mida see tegelikult tähendab, ikka oma elu ja egoismi sees olles. Astu ainult üks samm tundmatus suunas ja ainult Jumalale toetudes - ja Tema tuleb sulle tuhat sammu vastu, õnnistab sind tuhandekordselt, annab sulle tuhat korda jõudu, armu ja jaksu ja tahet ja motivatsiooni. Jumalalt olen ma kõik saanud, mis mu elus on ja sellest olen nii vähe Temale vastu andnud, Tema enda omastki olen enesele ja OMA ELU jaoks ihanud väga palju, raisanud nii palju võimalusi, aega ja andeid, mida Tema on mulle anda otsustanud. Ja kui siis Tema armust pistuki ärkan, pisutki märkan üritada mõne sendi kohta Tema miljonitest eurodest, mida Ta mulle andnud on, mõne sendi kohta öelda, et olgu Jumal, äkki tahad seda kasutada, ma siis püüan, ahah,Kagu-Aasia saareriigisse, olgu pealegi - ise teadmata, mida see tähendab ja aru saamata, kui vähe ma õieti ka sel viisil Temaga jagan seda vara, mille Tema mulle on andnud - ja isegi SIIS võtab Ta ja teeb midagi nii ilusat ja nii võimast.

Astu üks samm ja Jumal astub Sulle tuhat vastu.
Anna üks sent ja Jumal annab Sulle pangakaardi miljonite eurode väärtuses.
Ütle üks soov ainult Jumala jaoks ja Jumal annab sulle nii õnnistatud reaalsuse, et sa ei usu oma silmi.

Lõpetuseks üks anekdoot, mille rääkis mulle i/E.
Iisraelis avastasid tudengid tundmatu lõputunnistuse, mille arvasid kuuluvat Jeesusele. Miks? Tunnistusel seisis:
Piibliõpetus: C - kui tudengilt küsida, kes lõi maailma, vastas ta: "Minu Isa."
Kehaline kasvatus: D - kui tudengil kästi joosta ümber järve, kõndis ta mööda vett ÜLE järve.
Matemaatika (Egon, ära seda osa loe! :-P): E - kui tudengi käest küsiti, palju on viis leiba pluss kaks kala, vastas ta: "Kaksteist korvitäit."
Ainult keemia oli A - tudeng avastas meetodi, kuidas muuta vesi veiniks :-))))

Õnnistatud hetki Jumala seltsis - ja head iseseisvuspäeva Eestile!

Teie,
Laura

Laura, mai 2011

laura.jpgArmsad sõbrad,

nüüd on küll selline lugu, et seda kirja alustades pean kasutama spikrina eelmist - millal see õieti oligi ja mida ma õieti kirjutasingi....

Mõni nädal tagasi kirjutas ka Egon oma järjekordse misjonikirja, mis mind väga sügavasti puudutas. Jah, kas pole imelik, sa töötad inimesega kaheksa tundi päevast koos, teed lastega nalja, räägid juttu, isegi palvetad - ja IKKAGI ei ole sul täit aimu, mis temaga sünnib. Kuidas Jumal temaga tööd teeb. See kiri oli minu jaoks parim jutlus, mida ma üle hulga aja lugenud olen. Niisiis, kallid sõbrad, kui keegi seda kirja pole lugenud, aga tahaks, siis andke teada, ma saadan kõige suurema rõõmuga. Ja ühtlasi tahaksin esmajoones avalikult vabandada, et kui keegi mu eelmisest kirjast välja luges, nagu käituks Egon kuidagi ebasobivalt, siis antagu mulle mu halb huumorimeel andeks. Ma isegi ei kujuta ette, et suudaks Egoni kohta tõsimeelselt midagi halvasti öelda ja ma arvan, et see ei kehti ainult minu kohta, vaid kõigi kohta siin meie koolis.


Oma siinses elus märkan ma mõningase kartusega, et esialgne rahulik, palju mõtisklemiseks ja palvetamiseks vaba aega sisaldav olu on möödumas ning asendumas üha enam ja enam Eestis läbielatud 24/7 toimetamisega. Üksiklasi hetki jääb järjest vähemaks, unetunde niisama, kuhugi minekuid-tulekuid-üritusi seevastu saab rohkem ja rohkem. Ühest küljest see meeldib mulle, sest armastan seda tunnet, kui tead, et kogu aeg on midagi teha. Ja teisalt tean ka sellise eluviisi ohtusid, seda, et ühel hetkel justkui teeksid Jumala riigi tööd, aga Jumal on sealt juba ammu kõigi sekeldamiste tõttu ära kadunud. Õnneks on vähemasti koolis lastel vaheaeg käega katsuda ja kuigi õpetajad suurema osa sellest peavad ikkagi koolis veetma, on ikkagi rahulikum, saab rohkem Jumalale pühenduda. Teisalt muidugi on kurb, selline õpilastevaba kool on nii tühi, vaikne, veider, ebaloomulik ja täidab südame igatsusega taaskord õpetajate tuppa suundudes kohata ülemeelikut seitsmendike kampa, kes nõuab uksest sisse saamiseks passwordi ja kui siis neile vastad kena eestikeelse lausega "Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba kirju lehma taga, kirju lehma saba musta lehma taga" siis on terve koridor nende nördinud hõikeid täis. Tõeline paradiis see elu siin.

Read more: Laura, mai 2011

Laura - juuli 2011

laura.jpgTere armsad,

enne kui kirja kallale asuda, siis parasjagu nägin telekast ja lugesin BBC-st, et meil Sulwesil üls vulkaan purskab jälle. Nojah. Selline maa on. Palvetame, et väga tõsiseks asjad ümbruskonna külaelanikele ei läheks. Tean, et Sulawesi on minu majaperenaise ms Ela "piirkond" - kõik povintsid on siin nimelt inimeste vahel jagatud, et kes mille pärast palvetab. Nii et üks misjonireis, millest räägib kirja lõpp, tundub olema käega katsuda, sest ma usun, et ta üritab Sulawesile sõita nii ruttu kui võimalik. Loodan ja palvetan, et saaksin kaasa minna ja aidata. 
 
Nüüd siis aga kirja juurde...



Kallid sõbrad,

nii hea on alustada kirja rõõmuhõiskega ning selleks on sedapuhku põhjust enam kui küllalt - seitse pantvangis olnud eestlast on leitud, tänu ja kiitus Jumalale! Ikka uskumatu, kui pikaks see aeg venis, vaat et vahepeal kaugel olles juba kippus ununemagi, et see situatsioon on ikka veel lahenduseta. Aga meie Jumal ei tuku, uinu ega unusta ja Ta lubas sedapuhku kõigel hästi lõppeda. Tänasel teenistusel meid just jutluses maitseti, et tuleb olla tänulik, nii suuremate-väiksemate imede kui ka tavalisena näivate asjade eest. Nii lihtne on võtta enesestmõistetavana mingeid argipäevaseid asju - noh nagu näiteks see, et kui vajutada power-on nuppu, siis arvuti läheb käima ja kõik mu failid ja tööd on jälle kättesaadavad. Ja kui siis juhtub, et ühel hetkel enam ei lähe käima, ütleb, et tuleb teha täielik system restore tehase algandmeteni ning kõik isiklikud failid kustuvad - ja suur osa andmeid on mul back-up'imata, siis saad jälle aru, et tegelikult EI OLE asjad kõik iseenesestmõistetavad. Miks ma sellise näite toon - eks ikka sellepärast, et just selline asi juhtus (ka) minuga. Ning mis kõige parem - see, kuidas ma arvuti jälle käima sain ning oma olulisemad failid kätte, see käis täpselt Jumala juhendamisel - Tema ütles ja mina vajutasin nuppe või ootasin või kustutasin midagi. Võibolla see on mu elu esimene kogemus sellest, kuidas ma kontrolli TÄIESTI Tema kätte annan, omamata endas ainustki teadmist, peale varuplaani emaplaat kuidagi arvutist kätte saada ja servisesse minna... aga seekord polnud seda Jumala armust vaja. Meie Jumal on võimas - suurtes asjades ja väiksemates argipäevastes asjades, võrdselt võimas ja imeline igal pool.

Read more: Laura - juuli 2011

Laura - sept. 2011

laura.jpgArmsad sõbrad,

Jumala ligiolu, meelekindlust ja rahu teile sinna tuhandete kilomeetrite, mitmetunnise ajavahe ja paljukraadise temperatuurierinevuse taha, millest viimane nüüd Eesti ja Indoneesia vahel järjest suuremat kuristikku osutama hakkab. Talv on tulekul Eestis, suvi aga jätkub Indoneesias, lõpmatu, soe, niiske, igal nädalal uute imeilusate lillede, puude ja põõsastega üllatades.

Viimase kirja lõpetasin kooli taasalgamise ootuses, vahepealne kahenädalane vaikus pärast Semarangi suurüritust ja enne kooli algust, oligi selline väheke veider ja võõristust tekitav.

Nüüd on siis aeg sealmaal, et esimene pool sellest semestrist on läbi ning käimas vahetestid ehk mid-termid, viimane mid-termi päev uhkelt füüsikale pühendatud. Mingisugusel ajal lootsin, et äkki juhtub nii, et ma saan sel aastal õpetada oma tõelist eriala, keemiat, aga Jumalal ja mu ülemusel koolis olid teised plaanid. Nii õpetan jätkuvalt neljas klassis - 7., 8., 10. ja 11. klassis füüsikat, aga 9. klassis õnnestus mul endale keemia kaubelda - kuna see klass valmistub lõpueksamiteks, siis füüsikas käib ainult üks lõputu drillimine ja ülesannete
lahendamine selleks ette nähtud indoneesiakeelsete juhendite järgi ja siin koolis on palju kogenumaid inimesi
sellist drillimist tegema. Keemias aga anti õpilastele pool aastat armu ja soovitati, et nad selle aja jooksul
võimalikult palju labori, katsete ja tõelise keemiaga kokku puutuks, sest siiani on neil seda rõõmu vähe olnud.
Selle ülesande võtsin suurima rõõmuga enese kanda ja ei kahetse mitte üks teps, kuigi, nagu ma juba oma heale
sõbrale Olgale kirjutasin, teinekord näeb keemialabor ühes õpetajaga pärast katseid välja pigem nagu Hiroshima kui
üks ontlik labor. Aga see ongi vahva.

Read more: Laura - sept. 2011

Laura - mai 2012

Olen ikka veel elus!

Tere armsad sõbrad,

Nii naljakas on kirjutada üle nii hulga aja. Justkui ei oskagi kuidagi alustada - ja millest siis alustada, kas ajast kuus kuud tagasi või hoopis kuus tundi tagasi, kas liikuda ajas edasi või tagasi või juhuslikult, puudutades üht ja teist... ei tea, aga küllap Jumal juhatab kui see Tema tahtmine peaks olema. Jah, vist on tõesti nii nagu kirjas Koguja 3. peatükis, et igal asjal oma aeg - ning pisut parafraseerides: on aegu, mida saab kirja panna ja aegu, mida ei saa või ei söanda kirja panna.

Mulle tundub, et need kuus kuud kvalifitseeruvad sinna viimaste hulka. Ajad, mida ei saa kirja panna, aga võibolla ka ajad, mil pole aega kirja panna, sest kogu aeg juhtub midagi ning vabadel hetkedel ei ole enam sõnu, millega olnut kirjeldada. Ja vahel on nii, et on sündmusi, kogemusi, juhtumusi ja päevi, mida tõepoolest ei söandagi kirjeldada, sest kardad, et olnu muutub sõnades väiksemaks ja tähtsusetumaks, või siis hoopis puhutakse suureks ja nii õhku täis, et tõeline selle sees läheb kaotsi. Sõnad, need inimeste sõnad on niikuinii väga mannetud kirjeldamaks ELU, kirjeldamaks teed ja töid, imesid ja ilusaid õhtuid Jumalaga, sündmusi, mille keskel tunned, et ilma Jumalata ei suudaks ma praegu absoluutselt mitte midagi.

sook.jpgJa siiski, viimaks saab seda kõike nii piisavalt palju, et kraamid häbelikult oma mannetud sõnad aju neist käärudest lagedale, mis tegelevad eesti keelega - ja mis on kaetud paksu tolmukorraga, sest kõik kõned ja isegi mõtted käivad inglise ja indoneesia segakeeles - ning üritad ajalugu mingilgi viisil sõnastada. Ja lõppeks pole see meie sõnade võim, mis olnu elavaks muudab, vaid Püha Vaim - ja kui Tema tahab, siis võib kirjutada ka telegramm-stiilis ja ikka paistab Jumala hiilgus ja ilu kaugele.

Üks asi, mida ma siin olles küll ei karda, on see, et niikaua kui siinne elu ja olu mind ümbritseb, on peaaegu võimatu unustada seda, mis juhtus, mis juhtub ja juhtuma saab, olgu siis kuus kuud või tundi tagasi. Vahest ehk ainult emotsionaalne interpretatsioo muutub, sestJumal on meie aju mäluga tegelevad osad nii ehitanud, et negatiivsed asjad lähevad rutem meelest kui positiivsed. Nii vaatangi tagasi 2011. aasta lõppu ja näen ainult suurt rõõmupidu, kuigi mõistuses tean, et on olnud nii häid kui väga häid, nii halbu kui väga halbu aegu. Selline see elu on, igas maailma nurgas ja igas mõtlemisviisis.

Alustaks ikka algusest, sellest kust eelmine kiri lõppes, okoobri lõpust 2011.

Read more: Laura - mai 2012

Misjonikalender 2016

Kontakt

Eesti Evangeelne Allianss
Misjonitoimkond

Narva mnt. 51
10152 Tallinn
E-mail
info (ätt) misjon.ee

allianss.ee

Back to Top