Alexis Berg

berg_book_300px.jpgAlexis Berg oli Sangaste lossi viimastest pärijaist. Sündinud Eestis, sõitis ta 1930. aastal Norra Luterliku Hiina Misjoni koosseisus Kesk-Hiinasse, kus ta pärast sõjakoleduste üleelamist suri märtrina Kristuse ürituse eest.

Müü maha kõik ja järgi Kristust

Mark Nelson

EMK TS-i õppejõud

Koduteel, 5/2003, lk. 14-16.

 

See on lugu, mis räägib Sangaste lossi viimasest pärijast. Sündinud Eestis, sõitis ta 1930. aastal Norra Luterliku Hiina Misjoni koosseisus Kesk-Hiinasse, kus ta pärast sõjakoleduste üleelamist suri märtrina Kristuse ürituse eest. Eestit tabanud sõja ja okupatsiooni tõttu ei saadudki Alexis Bergi saatusest siin teada. Aga tema elulugu väärib jutustamist, see on lugu, mida peaks teatama maal, kus ta sündis.

 

Eesti on väike maa. Seetõttu on tavapärane eeldada, et eestlased tunnevad iseend ja oma suurkujusid paremini kui keegi väljastpoolt. Ent tuleb ette juhuseid, mil ajaloo keerdkäikude tõttu tuntakse-teatakse mõnda eestlast välismaal hoopis paremini kui kodukandis. 2001. aastal ilmus norralase Erik Kjebekki raamat pealkirjaga “Selge Alt og Følge Kristus” ehk “Müü maha kõik ja järgi Kristust”, mille alapealkiri paljastab, et see on lugu, mis räägib Alexis Bergist, krahvist, kellest sai meditsiinimisjonär ja märter.Kuidas on see norrakeelne raamat seotud Eestiga? Vastuse sellele küsimusele leiab lugeja kohe raamatu algusest, kus on kirjas: “Lõuna-Eestis asuvas Sangaste lossis oli 1904. aasta 31. mai tähtis päev. Perre sündis esiklaps. Tema isa oli krahv Ermes Friedrich Berg. […] Vastsündinule pandi nimeks Alexis Friedrich, aga alates varasest lapsepõlvest ning läbi kogu hilisema elu kutsuti teda Alikuks.”


Lätimaalt Eestimaale

Bergide perekonnal on Euroopas sügavad juured ja nad on jätnud hästidokumenteeritud jälje ka Eesti ajalukku. Bergide suguvõsa elas Liivimaal alates 16. sajandist, kuni 19. sajandini oli nende residentsiks Belava, mis asub tänapäeva Lätis. Aliku vanaisa krahv Friedrich Berg oli see, kes 1866. aastal kolis Sangastesse, kuhu ta lasi ehitada lossi, mida võib imetleda ka tänapäeval. Aliku vanaisa tuntakse eeskätt tänu tema põllumajandusteaduslikele töödele, mille käigus ta töötas välja mitmeid uusi sorte, mis olid kohandatud kasvatamiseks Baltimail. !929. aastal hinnati tema tööd Tartu ülikooli audoktori nimetusega.Kjebekk kirjutab: “Ajalooalasest kirjandusest on teada, et krahv Friedrich Bergil olid head suhted Sangaste rahvaga. Sinna kolides õppis ta ruttu ära eesti keele. On ütlematagi selge, et see meeldis eestlastele. […] Krahvi armastati niivõrd, et teda kutsuti ka talurahva pulmadesse ja ristsetele. […] Kui krahv 1938. aastal suri, kandsid metsatöölised tema sarka kätel piki alleed kuni kirikuni. Kirikust kalmistule kandsid seda talumehed. Kõik see näitab, kui kõrgel hindasid kohalikud eestlased Sangaste krahvi.”

Eestimaalt Soomemaale

berg_ermes_and_alik_300px.jpgAliku isa krahv Ermes Berg läks naisest lahku ja asus 1917. aastal elama Soome. Ent kui Eestis puhkes Vabadussõda, siis liitus ta soome vabatahtlikega ning tuli võitlema Eesti vabaduse eest. Ta osales lahingutegevuses mitmel rindel, sealhulgas Valgas, Vastseliinas ja Aluksnes.Väike Alik kasvas üles selles suuresti lugupeetud perekonnas Sangaste lossis. Kjebekki väitel ei saanud Alik siiski lapsepõlvekodus erilist hingelist kasvatust, tollases Sangastes ei kohanud ta aktiivset kristlust. Aliku ema, kes oli tugev ja võimukas naine, suhtus kristlusesse pigem vaenulikult. Niisiis kohtas Alik oma elus Jeesust alles 14-aastaselt, kui ta Vabadussõja ajal Soome viidi, ja seda ühe teise teismelise poisi tunnistuse kaudu.Aliku ema püüdis teda kõigest Jumalaga seonduvast eemal hoida. 1921. aastal asus Alik taas elama Eestisse, kus tema usk tugevasti proovile pandi. Sangaste luteri kirik paikneb lossist kolme kilomeetri kaugusel. Leiti, et Alik peab minema leeri. Tema ema aga otsustas korraldada suure leeripeo, kus pakutakse alkoholi ja tantsitakse. Ema oli kindlalt otsustanud tõmmata Aliku eemale kristlikust usust. Alik ei suutnud kuidagi takistada ema selle pea korraldamisel. Aga peol, tantsude ja kõrgele tõstetud veinipokaalide keskel, leidis ta sõbra, kellele rääkida Jeesusest.

Tartus ja Göttingenis

Kjebekk kirjeldab Alik Bergi kui meest, keda haaras tõeline kirg kuulutada sõnumit Jeesusest. Aga samal ajal ta teadis, et peab omandama mingi elukutse, millega leiba teenida, ja nii läkski Alik arstiks õppima — kõigepealt Tartusse ja seejärel Saksmaale Göttingeni ülikooli. Lõpetanud õpingud, kolis ta Soome, kus tema isa tollal elas.

Armastuse lugu

1926. aastal kihlus Alik Berg rootsisoomlase Maria af Forselles’iga. Maria oli halastajaõde, kes töötas tuberkuloosihaiglas ja abistas vabatahtlikuna Helsingi prostituute. Kahjuks haigestus ta ka ise tuberkuloosi. Maria suri oma lapsepõlvekodus 30. märtsil 1931. Ta asetati kirstu imeilusas pruutkleidis, mida oli mõeldud kandmiseks nende laulatusel.Alik ei saanud Maria surmast kunagi päriselt üle, aga ta läks oma eluga edasi ja kihlus 1933. aastal teise rootsisoomlanna Signe Taubert’iga, kes oli arst nagu Alikki. Aasta pärast kihlumist, 1934 Signe haigestus — tal diagnoositi vähk. Kõnealune aeg pidi Alikule olema erakordselt raske. Maria oli surnud tuberkuloosi. Kas ka Signe pidi surema? Operatsioon oli ohtlik ning Signe kõikus elu ja surma piiril. Kui ta lõpuks paranes, ei olnud ta enam võimeline saama lapsi. Signe ja Alik abiellusid 22. detsembril, aasta pimedaimal päeval, ning Alik kommenteeris: “Nüüd saab minna ainult valgemaks.”Tagantjärele võib toimunut tõlgendada selliselt, et Jumal pani Aliku proovile, kujundas tugeva iseloomuga inimest, kes teab, kuidas toetuda Jumalale ja kuidas ammutada Jumalast jõudu rasketel hetkedel. Jumalal olid Aliku jaoks suured plaanid, ning mõni aeg hiljem, kristlike tudengite koosolekul, tundis Alik kutset misjonitööle.Kjebekk kirjutab, et Alik oli kompromissitu, sealhulgas ka suhtes Jumalaga. Ta ei teinud midagi poolikult.“Me peame kõik maha müüma ja järgima Kristust,” ütles ta Signele. Ja Signe ei protestinud. Ta oli juba varases lapsepõlves tundnud kutset sõita kaugetesse maadesse evangeeliumi kuulutama. Julge südamega ja üheskoos astusid Signe ja Alik uude eluetappi, mis seisis nende ees.

Norra kaudu Hiinasse

1938. aasta juunis kirjutas Alik Norra Luterlikule Hiina Misjonile ja palus luba nendega liituda. Ta oli lugenud, et Hiinas vajati väga arste ning tundis tungivat soovi aidata. Ta kirjutas: “Ma tean Tema tahtmist ja ma pean sellega nõustuma, nii lihtne see ongi.” Kuus kuud hiljem, pühapäeval, 21. jaanuaril 1939, kutsuti Signe ja Alik Berg Oslosse uute misjonäride õnnistamisteenistusele. Kohtumisel paluti kõigil uutel misjonäridel midagi öelda. Alik lausus järgmised sõnad: “Mul on raske öelda seda, mida ma tahaksin öelda. On palju niisugust, mida ma ei suuda sõnadega väljendada, aga ma loodan, et te mõistate mind siiski. [...] Üks asi, milles ma olen kindel, on see, et Jumala Poeg suri minu eest. Ta armastas mind, ja Tema nimel ma lähen välja. Sõna, mille Jumal mulle on andnud, ning mis on kogu sügise ja talve seisnud mu silmade ees, on Toomase sõnad jüngritele, kui Jeesus tahtis üles äratada Laatsarust: “Lähme ka meie, et ühes temaga surra.” (Jh 11:16) Toomas teadis, et ei ole midagi reaalsemat kui Jeesus Kristus. Ja sellepärast tahtis ta olla Temaga.[...] Minu palve täna kõlab, et me saaksime minna Temaga — olgu siis elamiseks või suremiseks.”Kõik ülejäänud misjonärid sõitsid Hiinasse rongiga läbi Venemaa. Signel ja Alikul olid mõlemal Soome passid ning Soome-Venemaa suhted olid 1939. aastal sellises seisus, et neile ei antud luba reisida läbi Venemaale. Seetõttu suundusid nemad Hiinasse laevaga läbi Suessi kanali ja jõudsid sinna suure ringiga.Hiinas töötavad misjonärid olid neist juba kuulnud ning ootasid neid arusaadavail põhjustel tunnetega, milles põimusid nii ootusärevus kui mure. Mees ja naine, mõlemad arstid, ja mees veel pealegi krahv. Need ei olnud tüüpilised misjonärid!

Sõja jalus

Alik ja Signe pidid Hiinasse jõudes kõigepealt hakkama keelt õppima. Eriti suuri raskusi valmistas see Alikule. Tema “keelekõrv” ei olnud eriti hea ning seepärast oli tal vägagi raske tabada hiina keele hääldusnüansse. Lõppude lõpuks jõudis ta läbi raske töö siiski niikaugele, et suutis juba suhteliselt rahuldavalt suhelda.Vahepeal oli aga puhkenud sõda ning misjonärid leidsid peagi, et olid jäänud jaapanlaste poolt okupeeritud piirkonda. Haigla, milles nad pidid tööle hakkama, asus aga teisel pool rindejoont, mis tähendas, et nad pidid selle kuidagimoodi ületama, vältides seejuures surmasaamist. Nad tulid sellega toime.Euroopas okupeeris Nõukogude Liit samal ajal Eesti ning üritas sama teha ka Soomega Üks misjonäridest kirjutas 20. veebruaril 1940 oma päevikusse: “Doktor Berg ei ole kodust pärast sõja puhkemist mingeid teateid saanud. On raske, kui sa ei tea, mis on juhtunud sinu lähedastega. Aga nad on vaprad ja ammutavad jõudu palvetamist. Me teeme seda iga päev koos, saates Jumala trooni poole palveid kõigi Põhjamaade pärast.”Mõni nädal hiljem sai Signe sõbralt kirja, mis oli paberile pandud 21. jaanuaril 1940 ja milles teatati, et üks tema vend oli sõjas surma saanud. Kui Signe seda teada sai, siis ta ütles: “Jah, tema on esimene, aga neid saab olema veel.” Üks misjonäridest kirjutas selle kohta: “Ma tahtsin minna ja teda lohutada... Aga see, kes trööstib kurbi südameid, oli teda juba lohutanud, sest mõne sekundi pärast vaatas ta rõõmsalt üles ja ütles: “Ta on nüüd juba kaks kuud kodus Jumala juures olnud.” Peagi saabus teine kiri Norra misjonitöö keskusest. Selles mainiti, et mitte üks, vaid kaks Signe venda on langenud. Kirja autor ei olnud lisanud mingeid detaile, eeldades, et nad juba teavad kõike. Pole vaja rõhutada, et see tekitas Bergides suurt ängistust.Alik kirjutas vastuses Norra misjonitöö keskusele, et “tänavu talvel on keeleõpingud kulgenud väga raskelt, kuna meie mõtted rändavad tihti kodumaale ja seal valitsevale ohule, ning meie lähedastele, kellest me ei ole mitu kuud midagi kuulnud.”

Müü kõik...

Kuigi Alik oli Sangaste lossi pärija, ei saanud teda kuidagi jõukaks pidada. Tema viimane märkimist vääriv “varandus” oli kaasaskantav röntgeniaparaat, mille ta annetas misjoniagentuurile. Alik ja Signe olid sõna otseses mõttes müünud kõik ja järginud Kristust. Seepärast olid Alik ja Signe selle hetkeni saanud palka Norra misjoniühingult. Ent kui saabus teade, et natslik saksamaa on okupeerinud Norra, tundis Alik end ebamugavalt, võttes vastu palka fondilt, mille rahalised vahendid olid järsku kokku kuivanud. 1940. aasta oktoobris kirjutas Alik, et nad keelduvad edaspidi palka vastu võtmast. Norra misjonitöö juhtidele tegi taoline olukord muret, kuid lõpuks nad siiski nõustusid Bergide ettepanekuga. Samal ajal, kui langetati kõnealune otsus, jõudis Alikuni kiri Soomest, mis sisaldas kaks tšekki rahalises vääringus, mis aitas neil vastu pidada terve aasta. Jumal kontrollis asjade käiku.

Arstid ja misjonärid

Keeleõpingud lõpetatud, said Bergid lõpuks alustada arstitööd. Kuigi nende tegevuse pearõhk oli asetatud meditsiinilisele abistamisele, jagasid nad ka evangeeliumi sõnumit inimestele, kellega kokku puutusid. 1940. aasta jõulude ajal ristisid nad kaks meest ja ühe naise. Üks neist meestest oli vana Buddha preester. Mõni aeg hiljem pidasid nad veel ühe ristimisteenistuse, kus ristitavaid oli 16, kõik ohvitserid.Ka arstidena oli nende tööpõld äärmiselt lai. Ühe aastaga käis 70 voodikohaga haiglakesest läbi 1200 patsienti ning polikliinikust koguni 30 000 abivajajat.

Hiina-India-Hiina

 

berg_alik_300px.jpgAlik ja Signe ei pääsenud maailmasõjast ka Hiinas. Mais 1940 alustasid jaapanlased pommitamisi piirkonnas, kus Bergid töötasid. Nad jätkasid töötamist jaapanlaste pommirünnakute vahel, kuni neid lõpuks sunniti turvalisuse huvides lahkuma Indiasse. Alik lükkas ärasõitu edasi võimalikult kaua. Saatnud Signe ees minema, oli ta ise viimane meeskonnaliige, kes haiglast lahkus, seda vahetult enne Jaapani vägede saabumist.Pärast sõja lõppu tahtsid Signe ja Alik Hiinasse tagasi pöörduda. Hiina valitsus ei olnud sellest eriti vaimustatud, kuna neil mõlemal oli taskus Soome pass. Et Soome oli olnud Nõukogude Liidu vaenlane ja Nõukogude Liit oli olnud Saksamaa vaenlane ja Saksamaa oli olnud Jaapani liitlane ja Jaapan oli tunginud Hiinasse, siis selle kõige tulemusel ei tahtnud hiinlased “soomlasi” Hiinasse lasta.Lõpuks lubati Bergidel siiski Hiinasse naasta. Ent on selge, et ebakindel olukord põhjustas suurt tüdimust. Vahepeal, kui nad bürokraatia tõttu pidid ootama ja “aega raiskama”, avanes Alikul siiski võimalus kohtuda mitmete humanitaarorganisatsioonide esindajatega. Jumal juhtis asjade käiku ja tegelikult nad ei raisanudki oma aega. Alikul õnnestus saada 15 miljonit Hiina dollarit toetust, et sõita tagasi Hiinasse ja taasavada seal haigla. Ta kirjutas: “See oli hea, sest meil oli vaevalt niipalju raha, et maksta omaenese reisikulude eest!”Ent sõja-järgne Hiina ei olnud mingi mugav paik. Kui nad haiglasse tagasi pöördusid, nad avastasid, et hoonet oli kasutanud sõjavägi. Suurt probleemi tekitasidki haiglasse majutatud sõdurid. Alik kirjutas, et nad varastasid uksi ja aknaid ning et kogu haigla nägi välja nagu sealaut. Kui jaapanlased tagasi tõmbusid, jäi enamik haiglavoodeid oma kohale. Aga Hiina sõdurid ladusid kõik autodele ja vedasid minema.Alik otsustas haigla taastada ning tegevuse parandamiseks seda isegi laiendada. See otsus leidis aga vastuseisu kohaliku sõjaväejuhtkonna seas. Üks misjonär kirjutas: “Ühel päeval tulid mõned sõdurid, et maha lammutada uued müürid ning kogu hoone sõjaväe käsutusse võtta. Neid oli 4-5 meest eesotsas ohvitseriga, kes asus kohe üht ust maha kiskuma. Alik ütles, et tegu on misjonäride omandiga. Sõdurid jätsid lammutamise. Mõne asja pärast naasis aga seesama ohvitser suurema hulga sõduritega, kellest kaks olid relvastatud tääkidega püssidega. Relvastatud sõdurid pandi valvesse, kuni teised jätkasid vastrajatud seina mahakiskumist. Alik seisis sealsamas ja püüdis neid taas keelata. Mõne aja pärast lammutajad küll lahkusid, kuid pöördusid tagasi juba umbkaudu kümmekonna relvastatud sõduriga. Alik protesteeris valju häälega. Seekord põrkus tema protest uue korraga... Alik sai mitu tugevat hoopi, ent ei kohkunud. Julge nagu ta oli, teatas ta, et nad peavad kas lahkuma või ta tapma. Alik tegi kõik temast oleneva, et takistada neil lammutamast juurdeehitust. Sõdurid proovisid ta kinni siduda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Alik oli neist tugevam ja tõukas nad eemale. Lõpuks ilmus välja üks teine ohvitser. Mõne aja pärast saabus käsk, et sõdurid peavad lahkuma.”

 

Kodutee

Pärast seitsmeaastast misjonitegevust pidid Alik ja Signe pöörduma koju, et külastada oma perekondi. Alik kirjutas sõbrale: “Mõtle, kui me saaksime järgmisel suvel koju tulla. Me mõlemad igatseme seda. Kui me saaksime kordki kogeda, kuidas tärkab põhjamaine kevad ja nautida rõõmu suvisest päikesvalgusest. Kõik on Jumala käes. [...] Me mõlemad oleme pisut väsinud, aga Jumal teab kõike. Oh, et ta kasutaks meid parimal moel, kui me kord juba siin oleme.”1947. aasta augustis jõudis Signeni teade, et tema ema on väga raskesti haige, ning ta pöördus tagasi Soome, jättes Aliku lõpule viima kohustusi Hiinas.1948. aasta 7. jaanuaril alustasid kolm misjonäri, kaks ameeriklannat ja Alik Berg, bussisõitu. Umbkaudu 90 kilomeetrit Xiangfanist lõunas piiras ligikaudu 50-meheline röövlibande nende bussi ümber. Sõdurid, kes bussi kaitsmiseks nendega kaasas olid, põgenesid esimesel võimalusel. Reisijad pidid loovutama kõik, mis neil ühes oli. Misjonäridelt võeti mütsid, mantlid ja jalanõud. Nad seisid paljajalu talvekülmas. Röövijad küsisid, kas nad on ameeriklased. Ehk oleks Alik päästnud oma elu, öeldes, et ta on soomlane. Me ei tea seda. Ta ei saanud aga hüljata kaht misjonäri, kes olid ameeriklannad, see oli tema puhul täiesti välistatud... “Ameeriklased on kõigist kõige hullemad, nad on teinud Hiinas nii palju halba,” ütleb üks röövlitest. Seejärel tõstab ta revolvri Aliku pea juurde ja tulistab. Ka naismisjonärid lastakse maha.Alik on maetud Hiinasse, Hankou rahvusvahelisele surnuaiale. Tuhandete kilomeetrite kaugusele Sangaste lossist....

Erik Kjebekk peab Alik Bergi märtriks. Fakt on see, et Alik tapeti, sest röövlid pidasid teda ameeriklaseks. Aga, nagu rõhutab Kjebekk, märterlus tähendab tunnistamist, ning Alik seadis end ohtu, tahtes rääkida maailmale oma Jumalast ja Päästjast. Ta läks vabatahtlikuna kaugele ja ohtlikule maale. Ta seadis end pidevalt ohtu, et täita omale võetud ülesannet. Alik ei teadnud, kui prohvetlikud olid tema sõnad, mis ta ütles omal ajal Oslos: “Laske meil minna, et ühes temaga surra.” Alik oli valmis maksma seda suurimat hinda, ja ta pärjati märtrikrooniga.Eesti president jagab igal aastal autasusid neile, kes oma teenistusega on kuidagi silma paistnud. Mina ei ole saanud ordenit. Samuti mitte sina. Tõenäoliselt ei saa me seda kunagi. Aliku vanaisa on Eesti ajaloos üsna tuntud oma sordiaretustöö tõttu. Vaevalt on aga eriti palju neid, kes teaksid Alikut. Aga kes on siis tõeline kangelane? Tänapäeval on Hiinas miljoneid kristlasi. Hiina kirik kasvab imelise kiirusega. Kasvab, tuginedes sellele alusmüürile, mida aitas ehitada Alexis Berg Sangastest.

Maitse Misjonit TV7's

Maitse Misjonit Raadios

Misjonikalender 2018

Kontakt

Eesti Evangeelne Allianss
Misjonitoimkond

Narva mnt. 51
10152 Tallinn
E-mail
info (ätt) misjon.ee

allianss.ee

Back to Top